Artist Series: Samelini juht Leida Kikka

Samelin on Eesti tunnustatud saapatootja, kes on tegutsenud aastast 1945, mil seda nimetati naha- ja jalatsikombinaadiks. Samelini nime all alustati tegevust 1994. aastal. Leida Kikka on Samelinis kindla käega tegutsenud 1987. aastast. Samelini Artist Series on pühendatud Leida Kikka pikale teekonnale ühe Eesti tunnustatuima ja pikaaegsema jalatsvabriku juhina.

 

Leida Kikka on õppinud hoopis õigusteaduskonnas ja nagu ta ise ütleb: “Ma tunnen, et minus on kaduma läinud tohutult hea advokaat. Minu unistus oli alati saada tippadvokaadiks.”

Aga tee viis Leida hoopis jalatsivabrikusse, kus ta alustas kaadriinspektorina. Endale omase ambitsioonika ja võitleja vaimuga, sai temast kaadriosakonna juhataja, seejärel kaadri- ja koolitusosakonna juhataja ning peagi täitis ta juba direktori asetäitja ülesandeid kaadri koolitusosakonna sotsiaalse arengu alal. „Tegelikult olin ma siis juba asedirektor.“

Usk jalatsivabrikusse ja Leida sihikindlus on viinud selleni, et praegusel hetkel on temal tegevdirektorina 98% osalus Samelinis, ülejäänud osa on vanadel töötajatel, kes on jäänud missioonitundest.

 

 

Samelini pikk tegutsemisaeg on möödunud tavapäraste mõõnade ja tõusudega. „Ei ole äri, kus kõik toimuks kogu aeg ludinal. Ettevõtjana pead arvestama ka tagasilöökidega.“

Esimesed tellimustööd tulid algusaastatel itaallaste käest, kes soovisid Gore-Tex matkasaapaid. „Kuigi sel hetkel täpsed teadmised puudusid, siis ütlesin neile, et teeme ära! Hommikul alustasime läbirääkimistega ja õhtul kirjutasime lepingule alla. See kogemus oli hindamatu, sest saime teadmised, kuidas kõrgtehnoloogilisi saapaid valmistada.“

Pärast itaallasi tulid juba soomlased, kes soovisid järjest allhankeid ja tõid enda tuttavaid klientideks. Samelin on teinud allhankena aja jooksul saapaid tuntud rahvusvahelistele brändidele nagu Dr. Martens, Debenhams, Rossignol, San Marco.

 

 

Leida silm särab, kirjeldades, kuidas Tartu Samelini tehases valmivad saapad nii NATO sõduritele kui ka private label-i all teistele väiksematele Eesti brändidele. „Meie suur leib on militaarjalatsid. Need on suured tellimused – kogused ei ole mitte sadades vaid kümnetes tuhandetes. Teeme neid NATO sõduritele ja nüüd oleme teinud ka Norra, Rootsi ja Soome jaoks. Kliente leiame me näiteks sõjamessidelt – sel aastal toimus üks Abu Dhabis, kus me käisime nüüd juba neljandat korda.“

Eelmisel aastal sai Samelin uue tootearendusjuhi ja seeläbi on produktiivsus kiirelt tõusnud ning üha enam proovitakse teha oma jalatseid. Naerdes sõnab Leida, et eelnevalt on nende tootearendus länud sedamoodi, et kui Samelin mudeli valmis saab, on see juba ammu moest läinud.

„See mudel, mis meil praegu on – oleme seda teinud 30 aastat ja nüüd ta tuli uuesti moodi. See on lahe! Paneme teised nahad ning värvid – ja Samelin ongi jälle moodne.“

 

Kogu Samelini tootmine toimub nende Tartu tehases ja nii on see alati olnud. Kuskil mujal tootmine ei tasuks Leida sõnul ennast ära. „Selleks on mitu põhjust. Esiteks on miinimumkogused – ma peaksin ostma materjali ja saatma Aasiasse ning tootmine võtab mitu kuud aega. Seejärel transport siia tagasi ja ka kvaliteet ei ole kõige parem. Tuleks saata inimene kohapeale, kes tegeleb kvaliteedi järelvalvega. Et see kõik ennast ära tasuks, peaksid ka kogused suured olema.“

Samelini suund saabaste tootmisel on funktsionaalsus, millel on ka oma põhjused. „Esiteks ei ole me piisavalt kiired, et kiirmoega kaasas käia. Teiseks on sellel ka rahaline põhjus. Jalatsikuju annab liist ja selle välja arendamiseks on vaja vähemalt 70 liistu, mis nõuab tohutult aega ja ressurssi.“

Leidat ennast huvitavad hoopis erinevad uued materjalid ja tehnoloogiad: õlikindel, lõikekindel, naelakindel, saekindel. Arendatakse ka miinikindlaid saapaid. “Erinevad funktsionaalsused, mis teevad saapa veelgi tugevamaks ja vastupidavamaks.”

 

 

 

 

 

 

„See on minu mudel. Kuigi ma ei tea jalatsitest midagi, siis see on ainuke, mis on minu disainitud ja minu lemmik.“

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Hetkel teeb Samelin tööd ka private label-itele, mis tähendab, et Samelin töötab välja liistu, otsib materjalid ja loob prototüübi. Need kogused on aga väiksed, võrreldes Samelini päevase võimekusega, mis on 400 saabast.

 

 

 

 

 

 

 

 

Tartu tehasehoonest õhkub Leida positiivsust ja töökust. Leida Kikkal on lõputult lugusid, mida jutustada. Tema energilisus mõjub ka töötajatele, kellega ta mööda tehasehoonet jalutades suhtleb.

Möödaminnes mainib ta, et trepp on tehtud koostöös Navitrollaga. Trepi värvideks on Samelini logo värvid: kollane-sinine-valge.

„Ma olen optimist, kes otsib positiivsust kõiges. Üks hetk ma mõtlesin, mida see jalatsitootmine on mulle andnud. Päris lõppkokkuvõtet ei tee, aga vahekokkuvõtte võib teha küll. Nii huvitav elu on olnud – ma olen reisinud palju, kõik need inimesed, keda olen kohanud on nii omapärased ja põnevad – iga kultuur on erinev, millised kohtumised ja huvitavad messid. Ma olen käinud läbi peaaegu nii palju riike kui vana ma ise olen – 59 riiki kokku.“

Leida arvab, et advokaadi elu poleks olnud nii huvitav ja positiivne. „Ega keegi ei palka ju advokaati, et midagi lahedat koos teha.“

Leida Kikka töökust on hinnatud ka laiemalt – ta on Tartu ettevõtlik daam, Aasta naine, Tartu aukodanik ja Valgetähe ordeni kavaler. „Mõnikord mõtlen lõpetamise peale, aga siis iga autasuga tuleb uus energia, mis utsitab jätkama. Ja mulle meeldib ju püünel olla, tagasihoidlik ma kindlasti ei ole. Tagasihoidlikkus ei ole ka voorus.“

„Ma võin töötada õhtul kella üheksani, aga kui ma astun uksest välja, siis on minu tööpäev lõppenud.“

 

 

 

 

 

“Nii vana inimest ei tohi lähedalt pildistada,“ ütleb Leida naerdes, „kortsud jäävad peale!“