Korsarid: rohkem julgust ja vähem musta!

Hanna ja Karl-Arturi ühine loominguline bränd The Korsars sai alguse Eesti Euroopa Liidu eesistumise ajal kui võideti toodete loomise hange. Sealt edasi on nad ühiselt teinud väikekollektsioone, mis leiavad sageli tee ärikliendini. Hanna disainib mudelid ja Karl-Artur loob mustrid.

Karl-Arturi omanimelise brändi läbivaks jooneks on julged värvid ja mustrid. Hanna loomingust leiab samuti värve ning omanäolisi pulmariideid.

Karl-Artur ja Hanna on moevaldkonnas juba pikalt tegutsenud ning jõutud on ka teiste õpetamiseni. Näiteks on huvilistel võimalik osaleda Karl-Arturi juhendamisel mustrite loomise töötubades. Hanna sõnul võttis tema õpetamisest hetkel pausi ja läks ise juurde õppima. „Tegin vahepeal mikrokraadi ja siis mõtlesin, et lähen sama hooga ka magistrisse. Õpin teenusedisaini ja see on olnud hoopis teine maailm. Tavaliselt küsitakse inspiratsiooni kohta ja mina tunnen küll, et teises valdkonnas sees olles õpid uusi asju ja see inspireerib. Ei pea vaatama merd või minema kangamessile – mul on väga põnevad loengud ja lõpuks jõuavad sealt saadud teadmised ka minu loomingusse.“

Karl-Arturi ja Hanna pilgud on üha enam suunatud jätkusuutlikkuse poole. See pakub neile inspiratsiooni ja ning aitab avastada uusi võimalusi. Karl-Arturi sõnul on tema öökapi raamat just jätkusuutlikkust disainist. „See on tegelikult see, mis inspireerib edasi minema. Kui sa oled juba nii pikalt tegutsenud, siis saad aru, kuidas erinevad trendid hakkavad korduma.“ Aga just uudsed lahendused ja võimalused on need, mis panevad silma särama. „Me loome küll ilusaid asju, aga kõik see tehnoloogia seal taga. Ja moevaldkond tegelikult mõjutab ja ühendab nii palju erinevaid valdkondi.“ Seetõttu on oluline kõikidest nendest valdkondadest leida head koostööpartnerid. „Head partnerid on juba pikkade aastate jooksul tekkinud. Hea koostöö on kõige alus,“ sõnab Hanna.

Moevaldkonnas tegutsemise jooksul on käidud palju erinevatel kangamessidel, kus on võimalik neid partnereid leida. Viimase kogemuse kohta toob Hanna välja, et selle asemel, et uusi partnereid otsida, oli soov hoopis kõik koolitused ja töötoad ära kuulata, et ammutada uusi teadmisi. Jätkusuutlikkus oli käsitletavatest teemadest kindlasti prioriteet number üks, aga ka sellel on erinevaid laiemaid võimalusi ja tehnoloogilisi lahendusi. „Tihti räägitakse jätkusuutlikkusest, et see on värvitu, vormitu, sootu. See on üks linane tükk. Tegelikult on seal palju rohkem uudseid võimalusi,“ kirjeldab Hanna. „Probleemi lahenduseks võetakse materjaliks mingi monokultuur, mis ei pruugi olla üldse parim lahendus. Näiteks puuvill on väga suure jalajäljega,“ lisab Karl-Artur.

Covidi aeg mõjutas paljudel moevaldkonna tegijatel tootmispartnerite valikut. Hakati otsima võimalusi, kuidas valmistada tooteid lähemal, et vältida kauget logistikat. „Arusaam muutus selle ajaga. On lihtsam kui saan vajalikud tooted kätte siitsamast lähedalt, sest nii on võimalik ka õige kvaliteet saavutada,“ kirjeldab Hanna. Karl-Artur täiendab, et tegelikult toimub Eestis näiteks mitmetele suurtele Skandinaavia brändidele tootmine – saapad, rõivad, kotid, mööbel. „See know-how on siin olemas, aga tihti on neid tootjaid keeruline üles leida. Seetõttu ongi vaja teha selles vallas rohkem koostööd.“

Soojemate ilmade ja päikesega on ka kliendis näha „uue alguse“ ootust ja elevust. Värskendatakse soengut, otsitakse välja suvisemad rõivad ja tekib tahtmine värvide järgi oma garderoobis. „Näiteks oli üks klient, kes ütles, et pole kunagi varem nii palju komplimente saanud kui ühele kirjule kleidile. Ta mõtles enne ostmist pikalt, aga lõpuks võttis julguse kokku. Ja seda kliendi rõõmu on nii tore näha,“ kirjeldab Hanna. Kuid mõlemad nõustuvad, et eestlased on siiski värvide osas ettevaatlikud. „Eestlastel on see häbitunne tähelepanu keskpunktis olemisest. Võetakse seda kui edevust. Aga pigem peaks vaatama sellele just kui positiivsele tähelepanule. See teeb kõigil tuju heaks,“ arutleb Karl-Artur. Ta lisab, et kui minna juurte juurde ja vaadata Eesti disaini meie rahvarõivastel, siis sealt leiab erinevaid värve ja mustreid lõputult.

Näiteks töötubades märkab Karl-Arturi tihti, et osalejad saabuvad mustades, hallides või beežides riietes, ent mustreid luues mängivad meelsasti värvidega. Tema soovitus ongi vähem musta kanda!

Täna on Hanna ja Karl-Arturi peamiseks kliendiks naine, kes väärtustab disaini ja saab seda endale lubada. „Oleme proovinud teha ka meestele, sest näen, et see vajadus turul on olemas. Teen meestele triiksärke ja olen teinud ka luksuslikke jakke. Aga nullist alustades on vaja kõigepealt tekitada usaldust, et teeme head asja,“ sõnab Karl-Artur. Ühise brändi alt on meestele tehtud ka vihmajakke.

„Proovime teha tooteid väikeste partiidega, et katsetada, mis üldse toimib,“ kirjeldab Hanna. „Kliendi kaasamine protsessi on oluline. Ei ole nii, et ma teen ja klient vaatab, kas ta tahab üldse,“ nõustub Karl-Artur. Samas lisab Hanna, et kõigi soove ei ole võimalik ka kuulata: „Siis oleks meil lõpuks kõik asjad beežid.“

Mõlemad hindavad väga kliendiga otse suhtlemist – nii tagasiside saamiseks kui ka kliendile rõivaid pakkudes. „Mina naudin seda, et olen liikunud tagasi selle juurde, et tegeleda rohkem üks-ühele kliendiga. Sa näed seda tunnet, mis inimestel toodetega seoses tekib – inimene tunneb ennast ilusa ja vabana,“ kirjeldab Hanna. Samas tunneb ta ennast vahel ka psühholoogi rollis. „Sa paned naisi nägema ennast hoopis teise pilguga. Kurb on näha kui kriitilise pilguga inimesed ennast ise tegelikult vaatavad.“

„Mina saan praegu väga palju rõõmu teiste õpetamisest. Panna seminari ja töötuba kokku ning tutvustada inimestele seda, mida sa teed. See eneseväljendusviis meeldib praegu väga,“ kirjeldab Karl-Artur ning lisab, et tal on ka soov ise õppima asuda. „Ma olen mustreid nii pikalt teinud ja tegelikult ka ise arenen kogu aeg edasi. Pigem positiivne on näha, mida olen kunagi teinud ja milline edasiminek on toimunud. Näiteks alles hiljuti avastasin, kuidas maalitud mustrist teha muster, mida rõiva peale kanda. Olen seda väga pikalt soovinud teha.“

Hanna ja Karl-Artur näevad rõõmu selles, et on oma brändidega orgaaniliselt kasvanud ja neil ei ole vastutust kolmandate isikute ees. See on andnud vabaduse tegeleda huvipakkuvaga ja ka praegu hoopis ise juurde õppida või tegeleda teiste õpetamisega. Karl-Artur toob lõpetuseks välja, et brändiga alustades on oluline kõik alates tootmisest toimima saada. „Ja siis elab see bränd juba oma elu.“

Tekst: Margaret Aidla
Fotod: Sirje Sinisoo