Kaia Saarna: looduslikud materjalid kantavateks eheteks

Kaia on sündinud ja kasvanud Hiiumaal ning soov midagi oma kätega meisterda on teda saatnud kogu elu. „Lapsena meisterdasin puupulkadest loomanägusid ja kleepisin neile pärleid. Meeldis renoveerida mööblijuppi,“ meenutab Kaia.

EKA-sse õppima minekut planeeris ta juba keskkooli ajal, otsus ehtekunsti kasuks sündis aga juhuslikult. „Nägin EKA stendil ehtekunsti ja see tundus põnev. Tegelikult tahtsin sisearhitektuuri minna aga ehtekunst tundus realistlikum, sest sinna ei olnud tohutult sisseastujaid. Metall oli südamelähedane, kuna mu isa on metallitööline ning olin maast madalast näinud, kuidas ta keevitab ja tegutseb metalliga. Nii mulle tunduski, et peaksin proovima ja siiamaani pole tüdimust, ainult teeks edasi. Olen avastanud peale metalli ka puidu materjali. Mulle meeldivad õudselt igasugused kaunviljad ja nektariinikivid ning kõiksugu puujupid. Saed neid läbi, lihvid ja puurid. Ma naeran, et loodus disainib minu eest. Mina lihtsalt toon nende parima külje nähtavale värvide ja vääriskividega,“ räägib Kaia.

Pärast ülikooli lõpetamist naasis Kaia Hiiumaale. „See oli mul kindel plaan, ma ei tahtnud Tallinnasse jääda. Minu eriala on selline, nagu enamus erialad EKA-s, et ise peab endale tööd tegema, keegi kuskil ei oota sind. Kui karikaid graveerima ei tahtnud minna, siis pidid ise alustama,“ selgitab ta.

Kaia läbis ettevõtluskursused ja kirjutas äriplaani ning  2009. aastal õnnestus tal saada stardikapital ettevõtte asutamiseks. „Stardikapitali eest ostsin tööriistad ja olengi sellest ajast siin ruumis töötanud. Mul saab detsembris siin 15 aastat, väike juubel,“ räägib Kaia.

Lisaks ateljeele töötab Kaia ka kodus, eriti talveperioodil, sest nii on mugavam. „Ateljees ma kohtun klientidega, kes soovivad ehteid oma silmaga näha. Tavaliselt tuleb inimene ateljee ukse taha, helistab mulle ja siis üldjuhul, kui ma saan, tulen kohe ateljeesse, kui mitte lepime aja kokku. Kunagi oli nii, et kõik astusid sisse ja pidin töö katkestama. See oli natuke häiriv. Sain aru, et mul on vaja hästi keskendunult töötada ja hakkasin ka kodus tööd tegema. Aga jah siin ma suhtlen klientidega ja teen töötubasid. Et tegelikult kaks kohta on päris hea,“ arutleb Kaia.

Algusaastatel kasutas Kaia oma loomingus peamiselt kulda ja hõbedat. „Olin metallis kinni ega näinud laiemalt, mida kõike muud võiksin kasutada. Kes oli avastanud titaani, klaasi või mingeid muid materjale. Tahtsin leida materjali, mida saaks vormida veel paremini kui metalli,“ meenutab Kaia.

Esimesed katsetused nektariinikividega tegi ta 2010. aastal. „Mul oli nektariinikivi ja siis ma mõtlesin, et okei, saen selle pooleks. Ja siis tuli mõte, et needin selle hõbeplaadile. Toona kasutasin suuri raskeid vääriskive. Nüüd jälgin, et ehted tuleks alati võimalikult kerged, kantavad. Tegin endale esimesed mustad kõrvarõngad ja see tekitas kohe tohutut tähelepanu. Sain tagasisidet, et oh kui põnev, tahaks ka, kas sul on veel neid. Ja nii hakkaski sündima esimene kollektsioon,“ räägib Kaia.

Nektariinikividest kollektsioon jäi silma moedisainer Hanna Korsarile. „Olen talle siiamaani väga tänulik. Hanna planeeris parasjagu enda moekollektsiooni esitlust ja tellis minult modellidele nektariinikividest ehted. Kui ta artikleid tegi või pildistas, siis kutsus ka mind. Tänu sellele sain ma avalikkusele tuttavaks, et teen nektariinist ehteid.“

Lisaks teeb Kaia kihla ja abielusõrmuseid. „Kihla sõrmuste üleandmine on alati hästi kihvt – inimene satub vaimustusse, et isver kui ilus. Tagasiside on nii hea. Siis saan aru, et mulle meeldib mu töö. Samas, ma ei tunne, et ma teen tööd. Ma lihtsalt lasen selle endast välja. Ja eks looming tulebki igaühe seest. Minu käekiri on kõikvõimalikke looduslikke materjale siduda ja teha vastupidavaks ehteks, mida saab kanda, mitte vaadata või korraks pildistamiseks peale panna.“

Aastal 2012 viis elu Kaia Kreekasse elama ja tõi uut hingamist ka tema loomingusse. „Toona tundsin, et nektariinikivide kasutamine hakkab ennast ära ammendama ja olen siiani tänulik, et käisin Kreekas. Muutusin vabamaks ja julgemaks. Alguses ma ei tahtnud üldse minna, kuna olin alustav ettevõtja ja kartsin, et siinsed kliendid unustavad mind ära. Mul oli kogu aeg kuklas, et pean nähtaval olema. Aga Kreekast ma leidsin oi kui palju põnevaid materjale. Pärast seda ongi nii, et kui keegi tuttav või sõber käib kuskil reisil ja leiab mõne huvitava õie või kauna, siis saadab mulle pildi, et kas sellest saaks ehte teha. Kõike ei või ju tuua välismaalt, on piirangud. Aga kui materjal on kuiv ja elutse enam, siis võib tuua,“ selgitab Kaia.

Kreekas elades pildistas Kaia uusi ehteid nii enese kui kohalike peal ning kaasas ka abikaasa fotograafi rolli. „Nägin palju vaeva, et näidata ehet ikkagi inimese peal. Olen alati olnud seda meelt, et ainuüksi toote fotost ei piisa. Tegelikult peaksin ka praegu rohkem loomeprotsessi näitama, kunagi tegin seda kogu aeg. Et kuidas sellest tumepruunist lihtsalt materjalist tuleb ilus valmis ehe. See oli hästi põnev ja protsessi näitamisega sain palju jälgijaid juurde,“ räägib Kaia.

Kreekas elades õppis Kaia ära ka oskuse puhata. „Olin Kreekas läbipõlemise äärel. Tuleb teadvustada, et puhata on ka vaja. Tervis on hästi oluline. Sa ei pea seda kõike saama. Tahtsin kunagi hästi palju tuntust ja hästi palju ehteid teha ning võtsin kõik tellimused vastu. Nüüd ikkagi valin, mida teen ja kui see ei ole minu stiil, siis soovitan kliendile, millise kolleegi poole pöörduda. See on ka kihvt, et igaüks on oma teema leidnud.“

Kui Kaialt uurime, kas ta on püüdnud oma nektariinikivist ehete autoritehnikat kaitsta, puhkeb ta mõrumagusalt naerma. „Naiivne nagu ma olin läksin 2011. aastal patendiametisse ja küsisin, kas saan oma nektariinikivi kõrvarõngad patenteerida. Aga loomulikult mitte. See ei ole minu disain, see on looduse disain. Siis ma mõtlesin, et appi, mis saab kui keegi hakkab samamoodi tegema. Aga see on täiesti alusetu hirm, sest üldjuhul teised ehtekunstnikud sind kopeerima ei hakka. Ka tehnoloogiliselt on küllalt keeruline paika saada, et ehe kõrvas hästi istuks. Huvi pärast ma olen ikka aeg ajalt Googeldanud, et kas keegi veel teeb nektariinikividest ehteid. Seni pole ma midagi leidnud, kuigi arvan, et kindlasti kuskil keegi on,“ räägib Kaia.

Hetkel naudibki Kaia enim suurte ja erksate ehete valmistamist erinevatest looduslikest materjalidest. „Mulle meeldib liita kokku huvitavaid materjale, näiteks avokaado ja kastani koort. Ma lähen hulluks, kui mulle antakse vabad käed. Siis ma teen kliendile suure kaelaehte või kõrvarõngad,“ naerab ta.

Kaia sõnutsi võtab ühe kaunviljast ehte loomine umbes nädala. „Alumine osa peab kauem kuivama, kui tahad rahulikult teha. Ma olen õppinud, et otsast lõpuni ainult ühte ehet teha ei ole hea, sest nii võib üle teha. Ja võib nässu minna. Hea on vahepeal midagi muud teha ja puhata sellest. Kui ehe valmis on, paned kõrva ja vaatad, et see ilusti liiguks. Kui ei liigu, siis sa jälle korrigeerid midagi.“

Ehtekunstniku kodus on ootel kapitäis materjali, mis on kottidesse ära sorteeritud. „Näiteks on mul üks taime vili, mis näeb välja nagu tumepruun väike nahkhiir. Aga tegelikult on taime õis. Ma ei ole julgenud veel seda lahti saagida.“

Oma aega ootavad ka Kreekast korjatud merekarbid. „Mereaarded on mul pooleliolev projekt Kreekast alates. Mõtlesin, et kunagi kui palju aega on, siis teen ära ja siiamaani on karbis. Tassisin kaasa tohutult palju erinevaid mere äärest leitud asju – keraamilisi lihvitud helesiniseid ja terrakota värvi savikilde. Need on nii põnevad ja ma mõtlesin, et teen nendest kõrvarõngad. Lõpuks on nii palju asju, et sul jääb käte paarist puudu,“ naerab Kaia.

Põnevatest materjalidest toob Kaia välja ka lootoselille kuivatatud õisiku. „Nägin kuskil internetis sellest pilti ja sain teada, et meil siinsamas lillepoes on ka kuivatatud lootoselille õisikut müügil. See on tumepruun ja hästi õrn. Katsin teda paberi ja loodusliku liimiga, et tugevamaks teha. Tegelikult on tohutu töö, et erinevad kaunad ja õisikud tugevaks teha, sest vastasel juhul need hakkavad painduma. Õnneks mul töötlemisega mingit keemilist lõhna ehtele juurde ei tule. Kristallid õmblen peenikese trossiga kaunade sisse, nad ei kuku ära. Neid võib sikutada ja tõmmata. Kõik tehnikad on aja jooksul tulnud, et kuidas ehtele tugevust saavutada. Algusaastatel oli küll katsetamisi väga palju ja olen saanud ka üksjagu ehteid parandada. Aga nüüd ma olen teadlik, mis toimib ja mis mitte,“ selgitab ta.

Kaiat inspireerib erinevate materjalidega töötamine neid saagides või lihvides. „Kui ma midagi ette võtan, siis kõigepealt katsetan, et mis sellest saaks. See on hästi põnev – kui materjal on tugev, siis mul tekib adrenaliin. Oh sellest saab asja ja ma teen nüüd ühe suure ehte,“ räägib Kaia.

Ka värvilised taimed looduses inspireerivad kunstnikku. „Teinekord on kõige raskem on otsustada, mis värvi ehe teha. Siis ma võtan kas Google´i lahti või mõne huvitava botaanika raamatu ja vaatan erinevaid värvikooslusi. Näiteks oranž ja roheline koos, lilla ja oranž koos. Kõik need vastandvärvid. Tegelikult on looduses kõik olemas. Mõnikord vaatad kellegi riietuse pealt, et oh need värvid võivad koos sobida. Aga põhiliselt inspireerivad ikkagi huvitavat värvi lilled,“ selgitab Kaia.

Suurimaks õnnestumiseks peab Kaia võimalust Hiiumaal elades ehtekunstiga leib lauale tuua. „Ma olen õnnelik, et mu ehetel on Hiiumaa hõng juures. Saare kadaka teema jõudis minuni aastal 2016 kui kolisin Pariisi ja Hiiumaa igatsus tuli hullult peale. Ja siis ma mõtlesin, et appi, kas keegi on juba teinud kadakamarjast ehteid. Proovisime juveliiriga, kes Tallinnas valas, tuli välja. Täna teemegi koostööd – mina saadan talle kadakamarjad, tema valab need hõbedasse ja saadab mulle viimistlemiseks tagasi. Temal on suured valamismasinad, mille tahan lihtsamal viisil ka kunagi endale soetada, et saaksin ise ehted algusest lõpuni teha.“

Lisaks meeldib Kaiale väga töötubasid teha. „Mulle hullult meeldib näha, kui inimesel on sära silmis ja rõõm oma kätega asjade tegemisest.  Teen töötubasid enamasti metallist ehetega. Üks klient soovis tulla ka nektariinikivist ehteid tegema, aga ma ütlesin talle, et vabandust, see on ju brändi saladus, muidu ma teeks küll,“ naerab Kaia.

Kaia on uhke ka oma ateljee üle. „Et olen suutnud seda hoida ja suviti ikka inimesed helistavad, kui on Hiiumaal ja astuvad läbi. Suvel ma ei taha üldse Tallinnasse minna klientidega kohtuma. Abielusõrmuste pärast vahel käin ja ka materjali ostmas. Aga suvel ikkagi kutsun kõiki Hiiumaale. Kui sõrmuse proov tehtud saab ju valmis toote postiga saata.“

Kaia on viimased 4 aastat olnud paikselt Hiiumaal ja ei raatsi siit ka ära minna. Enne seda elas ta lisaks Kreekale ka mõned aastad Pariisis. „Ma teadsin juba viimasel aastal kui Pariisis elasime, et tahan tulla Hiiumaale. 2020. aastal õnnestuski mehel siia tööd leida. Tuli uus töö, kolimine ja siis tuli laps ka, kõik korraga. Mul on praegu rahu sees, olen omas õiges kohas, mulle väga meeldib siin. Suvel küll ei igatse kuskile minna. Muidugi peaks tuulutama ennast, muidu jääd liiga kinni. Tahaksin õppida välismaal uusi tehnoloogiaid või reisida kasvõi selle pärast, et minna otsima seda erilist vilja. Aga see kaheksa aastat on oma jälje jätnud – olen nii palju ringi rännanud ja näinud teistsugust elu. Nüüd on mõnus,“ räägib Kaia.

Hästi oluliseks peab Kaia mõttevahetust teiste disaineritega, sest üksi on keeruline edasi minna. „Üksi ongi kõige raskem see, et sa ei saa argumenteerida, sul ei ole kolleege. Kaks pead on ikka kaks pead. Seetõttu osalesingi mõned aastad tagasi Loomeinkubaatori programmis, kus sai erinevate valdkondade loomeinimestega ideid vahetada. Sellised programmid ja koolitused on hästi vajalikud,“ mõtiskleb Kaia.

Aastate jooksul on Kaia jõudnud tõdemuseni, et pigem olla esindatud väiksema hulga edasimüüjate juures aga suurema väljapanekuga. „Kunagi oli nii, et väike väljapanek aga võimalikult paljudes kohtades. Olen vastupidi hakanud mõtlema, aru saanud, mis  minu jaoks toimib paremini,“ selgitab ta.

Laienemisplaane töötaja palkamise läbi Kaial hetkel ei ole. „Seda on ka tuttavad ja lähedased uurinud, et millal sa võtad appi töötaja ja kui suureks plaanid minna. Tegelikult mulle nii meeldib see nišitoode, mis mul on. Ma ei taha suureks minna. Kindlasti soovin praktikante võtta, kes minu all kasvõi suvel proovivad-õpivad.“

Lisaks ei ole Kaia sõnutsi Hiiumaal lihtsalt inimesi, kes tema eriala valdaks. „Tallinnas on lihtsam. On muidugi võimalik nii, et inimene teeb ehte Tallinnas valmis ja siis saadab mulle. Aga Hiiumaa hõng läheb siis kaduma. Mis ma petan inimesi. Praegu ma veel jõuan ja samas tean, et kui suuremaks tahan minna, pean töötaja võtma. Tänapäeval on kiiremal ajal võimalik ka teenuse sisse ostmine. Mul ei ole nii metsikult tiraaže, nii et mõtlen ikkagi, et teen nii nagu jaksan. Võibolla ma olen ka egoistlikum. Sul on ikkagi vaja teha kompromisse kui kellegagi koos töötad. Ma tean, et kunstnikega on võibolla teinekord raske. Mina olen introvert ja olen aru saanud, et mulle sobib kõige paremini üksi nokitseda,“ räägib Kaia.

Tulevikus sooviks Kaia ehitada kodu kõrvale kõrvalhoonesse ateljee, kus töötubasid läbi viia. „See oleks looduskaunis kohas, inimesed ööbivad kuskil ööbimiskohas, käivad Hiiumaal söömas ja teevad minu juures ehteid. Sooviksin inimestele loodust lähemale tuua,“ selgitab Kaia.

Kaia nendib rõõmuga, et taaskasutus on järjest popim ning üha rohkem on teadlikke eestlasi, kes soovivad toetada kohalikke brände. „Taaskasutus on hästi teema ja olen ka ise selle poolt, et vähem tarbida. Kuna praegu on rasked ajad, siis inimesed on praktilisemad ja ostavad vähem värvilisi ehteid, mis on ju tegelikult luksuskaup. Viimasel ajal tellitakse kõige rohkem oma esivanemate kullast abielusõrmused. Aga on ka uut kulda, nii nagu igaühele meeldib. Inimesed on vabamaks muutunud – kihla sõrmustel ei pea olema enam teemant ja valge kuld, vaid tellitakse ka kadakamarja ühe marja hõbedast sõrmuseid. See on äge, et inimesed ei ole enam stampides kinni, vaid kannavad ehteid nii nagu tahavad, ka disaini mõttes. Klient soovib pigem teada, kus ehe tehtud on. Kas see on ikka kohalik ja pole kuskilt mujalt sisse tellitud toode, mida tehakse ümber.“

Tekst ja fotod: Sirje Sinisoo