Ellu sallid: VĂ€ega mustrid esiemade varalaekast

Ellu sallid: VĂ€ega mustrid esiemade varalaekast

26.06.2025

Artist Series viib seekord kĂŒlla Hiiumaale Ellu sallide loojale Helen Vaksile, kelle loomingus pĂ”imuvad sĂŒgav austus rahvapĂ€randi vastu ja isikupĂ€rane kĂ€ekiri. 

PĂ€ikeselisel suvepĂ€eval kadakate vahel ja kiilitiibade sahina saatel rÀÀkisime Heleniga sellest, kuidas sĂŒnnivad vĂ€emustritega sallid, mis teevad sĂŒdame soojaks ning kannavad edasi meie esiemade lugusid.

Kuidas sa jÔudsid brÀndi loomiseni?

TĂ€pselt 15 aastat tagasi, juunikuus, istusin meeste tantsupeol Rakveres, kus esines minu poeg. Ilm oli tuuline ja kergelt vihmane. Vaatasin tribĂŒĂŒnilt rahvatantsijaid, kes pĂŒĂŒdsid end vihma eest kaitsta eri vĂ€rvi jopedega. Ja siis mĂ”tlesin: Issand, sĂ”bad on ju olemas!

Olen ise kunagi kĂŒmme aastat rahvatantsu tantsinud ja mĂ€letan hĂ€sti, et traditsiooniliselt kuulusid sĂ”bad rahvariiete piduĂŒlikonna juurde. Istudes seal tribĂŒĂŒnil sain aru, et meil ongi neist tegelikult puudus. Just sellest mĂ”ttest kĂ”ik alguse saigi. Esimesed kĂŒmme mustrit valmisid sama aasta sĂŒgiseks, jĂ”uluks olid ka esimesed tooted olemas. Ellu sallid on kaunistatud stiliseeritud kujul Eesti armastatud mustritega, esiemade tarkusi ja oskusi jĂ€rgides.

Kas huvi rahvuslike mustrite vastu algas brÀndi loomisega vÔi juba varem?

Olin pikalt rahvatantsuga tegelenud ja tĂ€nu sellele teadsin rahvariietest ĂŒsna palju. Tekkis tunne, et saan midagi tuttavat ja armsat edasi anda. Loomulikult eelnes sĂ”bade ja mustrite valmimisele ka pĂ”hjalik uurimistöö – kĂ€isin materjali kogumas ERMis, VabaĂ”humuuseumis ja teistes muuseumides. See oli pikk, aga vĂ€ga pĂ”nev protsess.

Kas on mÔni koostöölugu vÔi tellimustöö, mis on eriliselt meelde jÀÀnud?

Minu töö on olnud vĂ€ga pĂ”nev – ĂŒhelt poolt olen ise leidnud mustreid, mida edasi anda, teisalt on palju ka tellitud. Muuseumid on soovinud mustrivĂ€ega tekke, salle ja sĂ”basid, samuti laulu- ja tantsurĂŒhmad. Selliseid tellimusi vĂ”tan alati vastu suure pĂ”nevusega.

NĂ€iteks Viimsi Rannarahva Muuseumi teki lugu on mulle eriti sĂŒdamelĂ€hedane. Muuseum asub vanas koolimajas, kus kunagi tegutses kool. Seal oli ĂŒks isa, kellel polnud vĂ”imalust oma lapsi rahaliselt harida. TĂ€nutĂ€heks kinkis ta Ă”petajale perereliikvia – teki. See tekk on siiani muuseumi kogus alles. Kasutasin muuseumi tellitud muuseumitekil just sama mustrit, sest nii maja kui tekk ise kannavad endas tugevat ja liigutavat lugu.

Olen teinud pooleaastase koostöö Anu Rauaga, mille tulemusena valmis kolm salli. Üks neist kandis endas imeilusat Kihnu kinda mustrit, mille leidsin Heimtali muuseumist.

HĂ€sti soe ja eriline koostöö oli ka Epp-Maria KokamĂ€ega, kellega valmis Uneingli beebitekk. Tahtsin juba mĂ”nda aega teha beebitekki, sest neid on kogudes tegelikult vĂ€ga vĂ€he –enamasti tehti lihtsalt mĂ”ni olemasolev tekk vĂ€iksemaks. Kuna huvi beebitekkide vastu oli suur, hakkasin mĂ”tlema, kellega koos see teha. Epp-Maria on ise vanaema ning tal on tugev side PĂ€rnumaaga, nii et see tundus Ă”ige valik, sest soovisin kasutada PĂ€rnumaa rahvarĂ”ivaste kaunist kraemustrit. Uneingli joonistas Epp-Maria ise.

Ühel aastal tegime koostöös Katrin Kuldmaaga tantsupeo salli. Temal on Mulgi juured ja otsisin just kedagi, kes looks sideme ka sisulisel tasandil. Inspiratsioon tuli Mulgi kuuest.

Muhu pulmatekid on mind alati sĂŒgavalt kĂ”netanud ja inspireerinud. Üks hall lilltikandiga tekk sĂŒndis koostöös Marilin Sikkaliga. Mind kĂ”netas ĂŒks sarnane muster ja kui Marilin mainis, et oli leidnud kauni pulmateki, otsustasime selle koos ellu viia.

Sallide ja sÔbade kÔrvale pakun tÀna ka tekke, patju nii diivanile, kui terrassile. Terviklahenduste loomine tuppa ja Ôue on vÀga inspireeriv.

Milline on erinevate mustrite ja sĂŒmbolite tĂ€hendus Eesti rahvuslikes tekstiilides?

Neid tĂ€hendusi ja sĂŒmboleid on palju. Erinevate kujunditega anti edasi sĂ”numeid, oma soove ja unistusi. SĂŒmbolid segunesid Ă”nnetoovate ja kaitsemaagiliste motiividega, mis ĂŒhtisid rahva mĂ”ttemaailma, usu ja ebausu, tĂ”rje- ja Ă”nnistusmaagiaga ning kandsid endas meie inimeste esteetilisi elamusi. Vanasti olid nĂ€iteks Muhus kasutusel MĂ€nnakirjaga tekid, kus leidus mitmeid tĂ€henduslikke sĂŒmboleid: korrapĂ€rane kaheksakand-sÔÔr ja ussimĂ€rk. PĂ€eval olid tekid voodil ning Ă”htul pandi need Ă”lgadele ja mindi nendega kĂŒlavahele. Lilltikandi tĂ”id Muhusse omal ajal Lihula naised, kes Ă”petasid seda kunsti kohalikele.

Punast vĂ€rvi peeti kaitsevĂ€rviks, mis see hoidis kurja silma eest. Kaheksakand, tuntud ka kui PĂ”hjanael, on tugev kaitsesĂŒmbol – Ă”nne, taassĂŒnni ja suunanĂ€itaja. Seda motiivi kohtab ĂŒle kogu Eesti ning laiemalt ka PĂ”hjamaades, ning see leidis tihti koha nii tekkides kui sĂ”bades. UssimĂ€rk kannab samuti tugevat kaitsemaagiat.

LĂ”una- Eestis olid Ă”lakatted kaunistatud iseloomulike rombikujuliste mustritega, mida kutsuti sÔÔriks – just sellest kujuneski hiljem vĂ€lja tuntud sÔÔrimotiiv.

Tegelikult meie esiemad saidki inspiratsiooni loodusest. VĂ€rve vĂ”eti loodusest – punast sai madarajuurest, musta kadakamarjast jne. Kui vaadata kas Lihula vĂ”i Muhu lilltikandeid, kĂ”ik see on loodusest – moonid ja meie rikkalikud pĂ”llulilled.

Kas on mÔni muster, mida tahaksid kindlasti teha, kuid milleni ei ole veel jÔudnud?

Kindlasti, nĂ€iteks lummab mind imeilus Hiiumaa pits. Veidi sellest motiivist leidub juba ka VĂ€ginaiste sĂ”bas, kus saavad kokku Leigri ja Suure TĂ”llu naised, Piret ja Tiiu. See on ĂŒks vĂ€ega lugu, mis ĂŒhendab Hiiumaad ja Saaremaad.

Mind paeluvad vĂ€ga ka Saaremaa tanu mustrid ja tikandid – need on tĂ€is tĂ€hendust, ilu ja vĂ€ge. Minu enda kogus on kĂ”ige rohkem LĂ”una-Eesti mustreid, kus on alati palju vĂ€ge: sÔÔr, elupuu, kĂ”ik need tugevad mĂ€rgid.

Milline muster on viimasel ajal kÔige rohkem esile tÔusnud?

NĂ€iteks see siin – RĂ”uge sĂ”ba muster, mis on pĂ€rit VabaĂ”humuuseumi kogust. Sellest sai selle aasta laulu- ja tantsupeo sĂ”ba. Soovisin teha midagi veidi teistsugust. Kuigi Ellu sallidel öeldakse olevat oma Ă€ratuntav joon, soovisin seekord minna veidi uude suunda. Muster pĂ€rineb imepisikeselt tekitĂŒkilt, mis oli muuseumi kogus sĂ€ilinud – seal on sees ussimĂ€rk ja sÔÔr, mĂ”lemad kandmas edasi Eesti vĂ€ge. Kuna sĂ”bade tegemine nĂ”udis teiste riietega vĂ”rreldes mĂ€rksa rohkem vilumust, siis hoiti neid vĂ€ga ning pĂ€randati pĂ”lvest-pĂ”lve. Just selline lugu on saatnud ka RĂ”uge sĂ”ba, millest oli lĂ”puks jĂ€rgi vaid vĂ€ike tĂŒkk ning sellest fragmendist sai sĂ”ba taassĂŒnd.

Kui palju on sinus tÀna ettevÔtjat ja kui palju loojat?

Ma arvan, et mĂ”lemat on ĂŒsna vĂ”rdselt, sest teen Ellu sallide lugu ĂŒksinda. Aga hingelt olen kindlasti rohkem looja – armastan oma tööd ja teen seda suure kirega. Mul on kolm last, aga tihti öeldakse, et Ellu sallid on nagu mu neljas laps. Teen seda kĂ”ike vĂ€ga sĂŒdamega. See on minu missioon, minu lugu.

Seda on ka inimesed tajunud – sageli öeldakse, et Ellu sall oma mustrivĂ€ega ja pĂ”neva loona kaasas olevast tootelehest Ă”hkab suurt hoolt ja pĂŒhendumust. Kliendid vÀÀrtustavad seda ning vast selle tulem on ka see, miks Ellu sallid on armastatud kingitus.

EttevĂ”tjana ei ole tĂ€napĂ€eval aga lihtne tegutseda. Maailmas toimuv mĂ”jutab ka meid ning olukord ulatub lausa lĂ”ngakerani vĂ€lja. Olen ka ise pidanud sĂŒgisel ja talvel tooraineid ootama. Kavandid olid kĂŒll valmis, aga ei teadnud, kas saan need ĂŒldse ellu viia, sest ka kudumisfirmad sulgevad uksi. Samuti on keeruline leida oskustöölisi, nĂ€iteks salli ÀÀristajaid vĂ”i vĂ€ljalĂ”ikajaid.

Õnneks olen kĂ”igist keerukatest olukordadest seni kuidagi lĂ€bi tulnud. VĂ€ga palju jĂ”udu annavad kliendid, kes on Ellu sallide fĂ€nnid ja elavad kaasa. Ilma nendeta oleks see teekond kindlasti kordades raskem.

Kui keegi ĂŒtleb, et eesti inimene hoiab kĂ”ik endasse ega vĂ€ljenda tundeid, siis mina vĂ€idan vastupidist. Just nende sallide kaudu, mis kannavad edasi meie esiemade lugu, on inimesed vĂ€ga valmis oma mĂ”tteid jagama ja tĂ€nama. Salle on kingitud nii pulmades kui juubeliteks – need lood puudutavad ja kĂ”netavad inimesi sĂŒgavalt.

Sa teed salli loomiseks palju eeltööd. Kui kaua vĂ”ib aega vĂ”tta ĂŒhe sĂ”bamustri valmimine kuni valmis tooteni?

Keskmiselt umbes pool aastat. MĂ”nikord jĂ”uan mustrini kiiremini, aga vahel lĂ€heb rohkem aega. Eriti siis, kui nĂ€iteks rahvatantsurĂŒhm soovib endale sĂ”ba ja ma pean otsima mustrit, mis sobituks just nende rahvariietega. Uurin, milliseid sĂ”basid on konkreetses kandis varem kasutatud ning vaatan lĂ€bi kogusid, et neid samu mustreid edasi anda.

NĂ€iteks selle aasta laulu- ja tantsupeo RĂ”uge sĂ”ba puhul lĂ€ksin spetsiaalselt VabaĂ”humuuseumi kogusse. Kui ma seal sahtleid avasin, jĂ€i mulle silma ĂŒks teistsugune ja vĂ€ga huvitav muster. Olin seni palju kasutanud lillemotiive, mĂ€nnakirju, kaheksakanda, figuraalelemente ja tanutikandeid, aga sel korral tundsin, et tahan just selle mustri edasi anda ja jÀÀdvustada.

Ka paljud kliendid on hiljem öelnud, et sĂ”bade taustalugude lugemine kodulehel on olnud vĂ€ga pĂ”nev ja hariv. Paljud tegelikult ei teagi, mis asi sĂ”ba tĂ€pselt on – teatakse kĂŒll vĂ€ljendit „sĂ”ba silmale“, aga mitte selle laiemat tĂ€hendust. Õlakatetel on Eestis olnud palju erinevaid nimesid: suurrĂ€tt, Ă”lalinik vaip, sĂ”ba, tekk – see sĂ”ltus piirkonnast ja suurusest.

Minu eesmĂ€rk ongi anda edasi iga sĂ”ba kaudu konkreetse paikkonna lugu, lisades iga toote juurde ka pĂ”hjaliku tootelehe. Nagu ma varem mainisin, kuulusid sĂ”bad rahvariiete juurde – need olid pidupĂ€evadel ja kirikusse minemiseks. SĂ”ba oli abielunaise pidulik Ă”lakate. Vanasti olid sĂ”bad villased, Ellu sallid on puuvilla-lina segust.

Mis rolli mÀngib sinu loomingus Hiiumaa?

Minu juured on Hiiumaal ja siin tunnen end alati vĂ€ga hĂ€sti. Vaikus, rahu, linnulaul – see kĂ”ik loob ideaalse keskkonna loomiseks. Just Hiiumaal kirjutan ma oma sallide tootelehed ja sageli joonistan siin ka mustrid sĂ”badeks. Siin hakkab looming voolama.

Olen loonud Hiiumaale pĂŒhendatud salle, mĂ”eldes oma lapsepĂ”lvele vanaema ja vanaisa juures. Selles paigas tekivad teistsugused ideed kui Tallinnas, kus on rohkem rahutust. Kuigi ka Tallinnas, nĂ€iteks raamatukogus vĂ”i muuseumis, olen leidnud inspiratsiooni, on Hiiumaa minu jaoks see sĂŒgav ja vaikne allikas, kust tĂ”eline loomejĂ”ud alguse saab.

Kas sul on Hiiumaal mÔni kindel paik vÔi tegevus, mis aitab loovusele ruumi teha?

Ma armastan vĂ€ga looduses liikuda – jalutuskĂ€igud kadakate vahel, mere ÀÀres istumine vĂ”i lihtsalt vaikus ja olemine panevad mustrid meeltes lahti rulluma. Üks mu lemmikrituaale on Hiiumaa saun ja seejĂ€rel merre minek – saunakultuuris on midagi puhastavat ja rahustavat, mis aitab meeled selgeks saada. SÀÀretirp on koht, kus jalutamine pakub alati inspiratsiooni. Aga kĂ”ige rohkem sĂŒnnib looming siiski siin, oma kodus, rahus ja vaikses kohalolus, mis Hiiumaale nii omane on.

Kui looming ei peatu ka puhkehetkel, siis kuidas sa loomingulisest tööst puhkad?

Tegelikult ma justkui loongi kogu aeg. Kas need raamatud, mis mul siin laual on, vĂ”i muuseumikĂŒlastused – alati on midagi, mis kĂ”netab ja millest hakkab uus lugu hargnema. Mul on pidevalt peas need ideed, mis pole veel teostatud ja mĂ”tted liiguvad juba sellele, kuidas neid ellu viia. MĂ”nikord on kĂŒsimus ka selles, kuidas tehniliselt midagi lahendada, nĂ€iteks kudumises.

Olen kogunud vĂ€ga palju kauneid ja pĂ”nevaid mustreid, aga mĂ”ne puhul on takistuseks see, et tĂ€na on vĂ€ga keeruline leida masinaid, mis vĂ”imaldaksid figuraalelemente kududa – seetĂ”ttu on osa ideid hetkel lihtsalt ootel.

Ma ei mĂ€leta, et mul oleks kunagi olnud vajadust loomepuhkuseks. Mu töö on nii loomulik osa minust, et ma ei tunne vajadust sellest puhata. Kuna on laulu- ja tantsutrupid ning vallad ja kogukonnad, kes midagi tellivad, sĂŒtitab see mind ja hoiab mĂ”nusas loomeprotsessis.

Kui keegi ostab Ellu salli, kas loodad, et see tekitab temas mingi kindla tunde, vĂ”i on see pigem vaba tĂ”lgenduse kĂŒsimus?

Ühed otsivad salli, mis pĂ€rineb nende sĂŒnnikandist, teised valivad just selle paiga mustri, millega seostub mĂ”ni armas mĂ€lestus. SeepĂ€rast ongi Ellu sallide slogan: kauni kandi kallistused. MĂ”nel inimesel on mĂ”ne kandi vastu eriline side vĂ”i tunne ja mulle on vĂ€ga oluline, et igaĂŒks leiaks just selle salli, mis on tema oma. See ei pea olema pĂ€rit kodukohast, aga see peab kĂ”netama.

Nagu ma ka varem mainisin, on palju neid, kes soovivad just oma kodukandi salli – endale vĂ”i kingituseks. Samas on neidki, keda kĂ”netavad sallidesse kootud vĂ€ega sĂŒmbolid. Olen saanud mitmeid sĂŒdamlikke kirju, kus inimesed on kirjutanud, et kui nad sĂ”ba ĂŒmber vĂ”tsid, muutus midagi nende sees vĂ”i elus. Need on armsad jagamised! On jagatud, et sall on viinud tagasi lapsepĂ”lvemĂ€lestustesse, Ă€ratanud emotsioone. Inimesi puudutab, kui olen loonud nende jaoks midagi tĂ€henduslikku. See teeb rÔÔmu!

Salle viiakse sageli ka vĂ€liseestlastele kingituseks – see puudutab ja ĂŒhendab. Kuna mustrites on kasutatud tervendavaid mĂ€rke, on inimesed öelnud, et see annab tunde, et sallis on midagi erilist, justkui esiemade poolt sinna sisse pandud vĂ€gi. See kannab endas tugevat energiat ja kaitseb kandjat.

Eks oma rolli mÀngib alati ka hetk ja eluetapp, mil inimene salli kingituseks saab vÔi selle endale valib.

Kuidas hoida motivatsiooni ja tahet brÀndi arendada?

Minu Ă”nn on see, et töö mida teen, sĂŒtitab ja paneb silma sĂ€rama. Mind hoiab liikumises teadmine, et see, mida ma teen, lĂ€heb inimestele korda. Minu enda kohal olemine ĂŒritustel ja laulupidudel annab vĂ”imaluse vahetult tunnetada, mida inimesed vajavad ja vÀÀrtustavad. Ellu sallid on vĂ€ga personaalsed, sest Eesti inimene hoiab sĂŒgavalt oma juuri ja kodukanti. Kui keegi leiab minu valikust just oma kodukandi mustriga salli, sĂ”ba vĂ”i teki, siis see on minu jaoks suurim motivatsioon. Ja tsiteerides Anu Rauda – kui me oma kultuuripĂ€randit ise ei hoia, siis see hÀÀbub.

Toetus tuleb otse inimestelt – laulu- ja tantsurĂŒhmadelt, kogukondadelt, aga ka ĂŒksikutelt inimestelt, kes kirjutavad ja kĂŒsivad, kas midagi uut on tulemas. NĂ€iteks eelmisel aastal Tartu HansapĂ€evadel tuli ĂŒks naine ja ĂŒtles, et nende lasteaed tegi Ellu sallide nĂ€ituse, sest nii paljudel peredel on minu sallid kodus. Sellised hetked annavad tohutult jĂ”udu ja kinnitust, et teen Ă”iget asja.

Mind inspireerib ka mustrite maailm ise – see on lĂ”putu inspiratsiooni allikas. KĂ€in muuseumides, rahvariiete nĂ€itustel ja sirvin mustriraamatuid, otsides uusi motiive, mida inimesteni tuua. Olen kasutanud sĂ”bakirju, tanukirju, kĂ€istekirju, vöö- ja sukapaelamustreid – kĂ”ike, mis mind kĂ”netab.

Iga salli juurde kuulub pikk tooteleht, mis rÀÀgib lahti selle mustri ja loo. See on minu jaoks vĂ€ga oluline, sest tahan avardada inimeste silmaringi ja anda edasi meie esiemade pĂ€randit. Vanasti tikkisid naised oma soovid ja unistused sĂ”badesse – kes soovis lapsi, kes tanu alla saada, kes tervist. Need polnud lihtsalt mustrid, vaid kandsid endas loitse ja kaitset. Usuti, et nii tekib vĂ€gi, mis kandjat kaitseb.

KĂ”ik see – inimeste tagasiside, kultuuripĂ€randi edasiandmine ja mustrite sĂŒgav tĂ€hendus – hoiabki mu motivatsiooni elus. See on minu lugu ja minu kutsumus.

Millist nÔu annaksid noorele disainerile, kes soovib luua rahvuslike motiivide mÔjutustega ja isikupÀrast disaini?

Mulle teeks vĂ€ga suurt rÔÔmu, kui noori disainereid tuleks rohkem ja nad jĂ€tkaksid seda lugu. Meil on Eestis tĂ”eliselt palju imelisi mustreid – minul on neist vaid vĂ€ike osa. Olen kahe kĂ€ega poolt, et neid mustreid edasi antaks veelgi rohkem – olgu see rĂ”ivastes, kottides, sisekujunduses vĂ”i milles iganes.

Ja miks mitte teha seda heas mĂ”ttes vĂ€ikese vimkaga – anda edasi rahvuslikku mustrit stiliseeritud kujul, tuues sisse oma isikupĂ€ra. See oleks vĂ€ga pĂ”nev ja rikastaks meie disainimaastikku veelgi.

Kuhu liigub Eesti disain?

Hiljuti kĂ€isin Tallinn Design House’i sĂŒnnipĂ€eval ja rÔÔm oli nĂ€ha, kui palju on juurde tulnud uusi disainereid. Mulle teeb suurt heameelt, et vĂ€ga andekaid noori tuleb peale. Olgu see rĂ”ivaste, jalanĂ”ude, kottide vĂ”i sisekujunduse vallas – Eesti disain areneb ja elab. Minul on kĂŒll kĂ”igile soovida ainult edu ja palju inspiratsiooni.

Milline vĂ”iks olla Ellu sallide jĂ€rgmine peatĂŒkk?

Ma loodan, et jĂ€rgmine peatĂŒkk tuleb lihtsam. Soovin, et maailmas rahuneks olukord, sĂ”da lĂ”peks ja tooraine liikumine taastuks. Praegu on mitmed kudumisfirmad uksed sulgenud ja see seab takistusi ka minu tööle. Mul on palju uusi mustreid ootel ning mitmed tellimustööd ootavad elluviimist.

Tulevikus nĂ€en kindlasti jĂ€rgmisi mustreid, uusi lugusid. Ja mulle on tehtud ka vĂ€ga pĂ”nevaid ettepanekuid, millest ma praegu veel ei rÀÀgi. Aga tunne on kĂŒll, et mul on veel palju anda – palju ilu, mustreid ja vĂ€ge, mida inimesteni tuua.