Ellu sallid: Väega mustrid esiemade varalaekast

Päikeselisel suvepäeval kadakate vahel ja kiilitiibade sahina saatel rääkisime Heleniga sellest, kuidas sünnivad väemustritega sallid, mis teevad südame soojaks ning kannavad edasi meie esiemade lugusid.

Täpselt 15 aastat tagasi, juunikuus, istusin meeste tantsupeol Rakveres, kus esines minu poeg. Ilm oli tuuline ja kergelt vihmane. Vaatasin tribüünilt rahvatantsijaid, kes püüdsid end vihma eest kaitsta eri värvi jopedega. Ja siis mõtlesin: Issand, sõbad on ju olemas!

Olen ise kunagi kümme aastat rahvatantsu tantsinud ja mäletan hästi, et traditsiooniliselt kuulusid sõbad rahvariiete piduülikonna juurde. Istudes seal tribüünil sain aru, et meil ongi neist tegelikult puudus. Just sellest mõttest kõik alguse saigi. Esimesed kümme mustrit valmisid sama aasta sügiseks, jõuluks olid ka esimesed tooted olemas. Ellu sallid on kaunistatud stiliseeritud kujul Eesti armastatud mustritega, esiemade tarkusi ja oskusi järgides.

Olin pikalt rahvatantsuga tegelenud ja tänu sellele teadsin rahvariietest üsna palju. Tekkis tunne, et saan midagi tuttavat ja armsat edasi anda. Loomulikult eelnes sõbade ja mustrite valmimisele ka põhjalik uurimistöö – käisin materjali kogumas ERMis, Vabaõhumuuseumis ja teistes muuseumides. See oli pikk, aga väga põnev protsess.

Minu töö on olnud väga põnev – ühelt poolt olen ise leidnud mustreid, mida edasi anda, teisalt on palju ka tellitud. Muuseumid on soovinud mustriväega tekke, salle ja sõbasid, samuti laulu- ja tantsurühmad. Selliseid tellimusi võtan alati vastu suure põnevusega.

Näiteks Viimsi Rannarahva Muuseumi teki lugu on mulle eriti südamelähedane. Muuseum asub vanas koolimajas, kus kunagi tegutses kool. Seal oli üks isa, kellel polnud võimalust oma lapsi rahaliselt harida. Tänutäheks kinkis ta õpetajale perereliikvia – teki. See tekk on siiani muuseumi kogus alles. Kasutasin muuseumi tellitud muuseumitekil just sama mustrit, sest nii maja kui tekk ise kannavad endas tugevat ja liigutavat lugu.

Olen teinud pooleaastase koostöö Anu Rauaga, mille tulemusena valmis kolm salli. Üks neist kandis endas imeilusat Kihnu kinda mustrit, mille leidsin Heimtali muuseumist.

Hästi soe ja eriline koostöö oli ka Epp-Maria Kokamäega, kellega valmis Uneingli beebitekk. Tahtsin juba mõnda aega teha beebitekki, sest neid on kogudes tegelikult väga vähe –enamasti tehti lihtsalt mõni olemasolev tekk väiksemaks. Kuna huvi beebitekkide vastu oli suur, hakkasin mõtlema, kellega koos see teha. Epp-Maria on ise vanaema ning tal on tugev side Pärnumaaga, nii et see tundus õige valik, sest soovisin kasutada Pärnumaa rahvarõivaste kaunist kraemustrit. Uneingli joonistas Epp-Maria ise.

Ühel aastal tegime koostöös Katrin Kuldmaaga tantsupeo salli. Temal on Mulgi juured ja otsisin just kedagi, kes looks sideme ka sisulisel tasandil. Inspiratsioon tuli Mulgi kuuest.

Muhu pulmatekid on mind alati sügavalt kõnetanud ja inspireerinud. Üks hall lilltikandiga tekk sündis koostöös Marilin Sikkaliga. Mind kõnetas üks sarnane muster ja kui Marilin mainis, et oli leidnud kauni pulmateki, otsustasime selle koos ellu viia.

Sallide ja sõbade kõrvale pakun täna ka tekke, patju nii diivanile, kui terrassile. Terviklahenduste loomine tuppa ja õue on väga inspireeriv.

Neid tähendusi ja sümboleid on palju. Erinevate kujunditega anti edasi sõnumeid, oma soove ja unistusi. Sümbolid segunesid õnnetoovate ja kaitsemaagiliste motiividega, mis ühtisid rahva mõttemaailma, usu ja ebausu, tõrje- ja õnnistusmaagiaga ning kandsid endas meie inimeste esteetilisi elamusi. Vanasti olid näiteks Muhus kasutusel Männakirjaga tekid, kus leidus mitmeid tähenduslikke sümboleid: korrapärane kaheksakand-sõõr ja ussimärk. Päeval olid tekid voodil ning õhtul pandi need õlgadele ja mindi nendega külavahele. Lilltikandi tõid Muhusse omal ajal Lihula naised, kes õpetasid seda kunsti kohalikele.

Punast värvi peeti kaitsevärviks, mis see hoidis kurja silma eest. Kaheksakand, tuntud ka kui Põhjanael, on tugev kaitsesümbol – õnne, taassünni ja suunanäitaja. Seda motiivi kohtab üle kogu Eesti ning laiemalt ka Põhjamaades, ning see leidis tihti koha nii tekkides kui sõbades. Ussimärk kannab samuti tugevat kaitsemaagiat.

Lõuna- Eestis olid õlakatted kaunistatud iseloomulike rombikujuliste mustritega, mida kutsuti sõõriks – just sellest kujuneski hiljem välja tuntud sõõrimotiiv.

Tegelikult meie esiemad saidki inspiratsiooni loodusest. Värve võeti loodusest – punast sai madarajuurest, musta kadakamarjast jne. Kui vaadata kas Lihula või Muhu lilltikandeid, kõik see on loodusest – moonid ja meie rikkalikud põllulilled.

Kindlasti, näiteks lummab mind imeilus Hiiumaa pits. Veidi sellest motiivist leidub juba ka Väginaiste sõbas, kus saavad kokku Leigri ja Suure Tõllu naised, Piret ja Tiiu. See on üks väega lugu, mis ühendab Hiiumaad ja Saaremaad.

Mind paeluvad väga ka Saaremaa tanu mustrid ja tikandid – need on täis tähendust, ilu ja väge. Minu enda kogus on kõige rohkem Lõuna-Eesti mustreid, kus on alati palju väge: sõõr, elupuu, kõik need tugevad märgid.

Näiteks see siin – Rõuge sõba muster, mis on pärit Vabaõhumuuseumi kogust. Sellest sai selle aasta laulu- ja tantsupeo sõba. Soovisin teha midagi veidi teistsugust. Kuigi Ellu sallidel öeldakse olevat oma äratuntav joon, soovisin seekord minna veidi uude suunda. Muster pärineb imepisikeselt tekitükilt, mis oli muuseumi kogus säilinud – seal on sees ussimärk ja sõõr, mõlemad kandmas edasi Eesti väge. Kuna sõbade tegemine nõudis teiste riietega võrreldes märksa rohkem vilumust, siis hoiti neid väga ning pärandati põlvest-põlve. Just selline lugu on saatnud ka Rõuge sõba, millest oli lõpuks järgi vaid väike tükk ning sellest fragmendist sai sõba taassünd.

Ma arvan, et mõlemat on üsna võrdselt, sest teen Ellu sallide lugu üksinda. Aga hingelt olen kindlasti rohkem looja – armastan oma tööd ja teen seda suure kirega. Mul on kolm last, aga tihti öeldakse, et Ellu sallid on nagu mu neljas laps. Teen seda kõike väga südamega. See on minu missioon, minu lugu.

Seda on ka inimesed tajunud – sageli öeldakse, et Ellu sall oma mustriväega ja põneva loona kaasas olevast tootelehest õhkab suurt hoolt ja pühendumust. Kliendid väärtustavad seda ning vast selle tulem on ka see, miks Ellu sallid on armastatud kingitus.

Ettevõtjana ei ole tänapäeval aga lihtne tegutseda. Maailmas toimuv mõjutab ka meid ning olukord ulatub lausa lõngakerani välja. Olen ka ise pidanud sügisel ja talvel tooraineid ootama. Kavandid olid küll valmis, aga ei teadnud, kas saan need üldse ellu viia, sest ka kudumisfirmad sulgevad uksi. Samuti on keeruline leida oskustöölisi, näiteks salli ääristajaid või väljalõikajaid.

Õnneks olen kõigist keerukatest olukordadest seni kuidagi läbi tulnud. Väga palju jõudu annavad kliendid, kes on Ellu sallide fännid ja elavad kaasa. Ilma nendeta oleks see teekond kindlasti kordades raskem.

Kui keegi ütleb, et eesti inimene hoiab kõik endasse ega väljenda tundeid, siis mina väidan vastupidist. Just nende sallide kaudu, mis kannavad edasi meie esiemade lugu, on inimesed väga valmis oma mõtteid jagama ja tänama. Salle on kingitud nii pulmades kui juubeliteks – need lood puudutavad ja kõnetavad inimesi sügavalt.

Keskmiselt umbes pool aastat. Mõnikord jõuan mustrini kiiremini, aga vahel läheb rohkem aega. Eriti siis, kui näiteks rahvatantsurühm soovib endale sõba ja ma pean otsima mustrit, mis sobituks just nende rahvariietega. Uurin, milliseid sõbasid on konkreetses kandis varem kasutatud ning vaatan läbi kogusid, et neid samu mustreid edasi anda.

Näiteks selle aasta laulu- ja tantsupeo Rõuge sõba puhul läksin spetsiaalselt Vabaõhumuuseumi kogusse. Kui ma seal sahtleid avasin, jäi mulle silma üks teistsugune ja väga huvitav muster. Olin seni palju kasutanud lillemotiive, männakirju, kaheksakanda, figuraalelemente ja tanutikandeid, aga sel korral tundsin, et tahan just selle mustri edasi anda ja jäädvustada.

Ka paljud kliendid on hiljem öelnud, et sõbade taustalugude lugemine kodulehel on olnud väga põnev ja hariv. Paljud tegelikult ei teagi, mis asi sõba täpselt on – teatakse küll väljendit „sõba silmale“, aga mitte selle laiemat tähendust. Õlakatetel on Eestis olnud palju erinevaid nimesid: suurrätt, õlalinik vaip, sõba, tekk – see sõltus piirkonnast ja suurusest.

Minu eesmärk ongi anda edasi iga sõba kaudu konkreetse paikkonna lugu, lisades iga toote juurde ka põhjaliku tootelehe. Nagu ma varem mainisin, kuulusid sõbad rahvariiete juurde – need olid pidupäevadel ja kirikusse minemiseks. Sõba oli abielunaise pidulik õlakate. Vanasti olid sõbad villased, Ellu sallid on puuvilla-lina segust.

Minu juured on Hiiumaal ja siin tunnen end alati väga hästi. Vaikus, rahu, linnulaul – see kõik loob ideaalse keskkonna loomiseks. Just Hiiumaal kirjutan ma oma sallide tootelehed ja sageli joonistan siin ka mustrid sõbadeks. Siin hakkab looming voolama.

Olen loonud Hiiumaale pühendatud salle, mõeldes oma lapsepõlvele vanaema ja vanaisa juures. Selles paigas tekivad teistsugused ideed kui Tallinnas, kus on rohkem rahutust. Kuigi ka Tallinnas, näiteks raamatukogus või muuseumis, olen leidnud inspiratsiooni, on Hiiumaa minu jaoks see sügav ja vaikne allikas, kust tõeline loomejõud alguse saab.

Ma armastan väga looduses liikuda – jalutuskäigud kadakate vahel, mere ääres istumine või lihtsalt vaikus ja olemine panevad mustrid meeltes lahti rulluma. Üks mu lemmikrituaale on Hiiumaa saun ja seejärel merre minek – saunakultuuris on midagi puhastavat ja rahustavat, mis aitab meeled selgeks saada. Sääretirp on koht, kus jalutamine pakub alati inspiratsiooni. Aga kõige rohkem sünnib looming siiski siin, oma kodus, rahus ja vaikses kohalolus, mis Hiiumaale nii omane on.

Tegelikult ma justkui loongi kogu aeg. Kas need raamatud, mis mul siin laual on, või muuseumikülastused – alati on midagi, mis kõnetab ja millest hakkab uus lugu hargnema. Mul on pidevalt peas need ideed, mis pole veel teostatud ja mõtted liiguvad juba sellele, kuidas neid ellu viia. Mõnikord on küsimus ka selles, kuidas tehniliselt midagi lahendada, näiteks kudumises.

Olen kogunud väga palju kauneid ja põnevaid mustreid, aga mõne puhul on takistuseks see, et täna on väga keeruline leida masinaid, mis võimaldaksid figuraalelemente kududa – seetõttu on osa ideid hetkel lihtsalt ootel.

Ma ei mäleta, et mul oleks kunagi olnud vajadust loomepuhkuseks. Mu töö on nii loomulik osa minust, et ma ei tunne vajadust sellest puhata. Kuna on laulu- ja tantsutrupid ning vallad ja kogukonnad, kes midagi tellivad, sütitab see mind ja hoiab mõnusas loomeprotsessis.

Ühed otsivad salli, mis pärineb nende sünnikandist, teised valivad just selle paiga mustri, millega seostub mõni armas mälestus. Seepärast ongi Ellu sallide slogan: kauni kandi kallistused. Mõnel inimesel on mõne kandi vastu eriline side või tunne ja mulle on väga oluline, et igaüks leiaks just selle salli, mis on tema oma. See ei pea olema pärit kodukohast, aga see peab kõnetama.

Nagu ma ka varem mainisin, on palju neid, kes soovivad just oma kodukandi salli – endale või kingituseks. Samas on neidki, keda kõnetavad sallidesse kootud väega sümbolid. Olen saanud mitmeid südamlikke kirju, kus inimesed on kirjutanud, et kui nad sõba ümber võtsid, muutus midagi nende sees või elus. Need on armsad jagamised! On jagatud, et sall on viinud tagasi lapsepõlvemälestustesse, äratanud emotsioone. Inimesi puudutab, kui olen loonud nende jaoks midagi tähenduslikku. See teeb rõõmu!

Salle viiakse sageli ka väliseestlastele kingituseks – see puudutab ja ühendab. Kuna mustrites on kasutatud tervendavaid märke, on inimesed öelnud, et see annab tunde, et sallis on midagi erilist, justkui esiemade poolt sinna sisse pandud vägi. See kannab endas tugevat energiat ja kaitseb kandjat.

Eks oma rolli mängib alati ka hetk ja eluetapp, mil inimene salli kingituseks saab või selle endale valib.

Minu õnn on see, et töö mida teen, sütitab ja paneb silma särama. Mind hoiab liikumises teadmine, et see, mida ma teen, läheb inimestele korda. Minu enda kohal olemine üritustel ja laulupidudel annab võimaluse vahetult tunnetada, mida inimesed vajavad ja väärtustavad. Ellu sallid on väga personaalsed, sest Eesti inimene hoiab sügavalt oma juuri ja kodukanti. Kui keegi leiab minu valikust just oma kodukandi mustriga salli, sõba või teki, siis see on minu jaoks suurim motivatsioon. Ja tsiteerides Anu Rauda – kui me oma kultuuripärandit ise ei hoia, siis see hääbub.

Toetus tuleb otse inimestelt – laulu- ja tantsurühmadelt, kogukondadelt, aga ka üksikutelt inimestelt, kes kirjutavad ja küsivad, kas midagi uut on tulemas. Näiteks eelmisel aastal Tartu Hansapäevadel tuli üks naine ja ütles, et nende lasteaed tegi Ellu sallide näituse, sest nii paljudel peredel on minu sallid kodus. Sellised hetked annavad tohutult jõudu ja kinnitust, et teen õiget asja.

Mind inspireerib ka mustrite maailm ise – see on lõputu inspiratsiooni allikas. Käin muuseumides, rahvariiete näitustel ja sirvin mustriraamatuid, otsides uusi motiive, mida inimesteni tuua. Olen kasutanud sõbakirju, tanukirju, käistekirju, vöö- ja sukapaelamustreid – kõike, mis mind kõnetab.

Iga salli juurde kuulub pikk tooteleht, mis räägib lahti selle mustri ja loo. See on minu jaoks väga oluline, sest tahan avardada inimeste silmaringi ja anda edasi meie esiemade pärandit. Vanasti tikkisid naised oma soovid ja unistused sõbadesse – kes soovis lapsi, kes tanu alla saada, kes tervist. Need polnud lihtsalt mustrid, vaid kandsid endas loitse ja kaitset. Usuti, et nii tekib vägi, mis kandjat kaitseb.

Kõik see – inimeste tagasiside, kultuuripärandi edasiandmine ja mustrite sügav tähendus – hoiabki mu motivatsiooni elus. See on minu lugu ja minu kutsumus.

Mulle teeks väga suurt rõõmu, kui noori disainereid tuleks rohkem ja nad jätkaksid seda lugu. Meil on Eestis tõeliselt palju imelisi mustreid – minul on neist vaid väike osa. Olen kahe käega poolt, et neid mustreid edasi antaks veelgi rohkem – olgu see rõivastes, kottides, sisekujunduses või milles iganes.

Ja miks mitte teha seda heas mõttes väikese vimkaga – anda edasi rahvuslikku mustrit stiliseeritud kujul, tuues sisse oma isikupära. See oleks väga põnev ja rikastaks meie disainimaastikku veelgi.

Hiljuti käisin Tallinn Design House’i sünnipäeval ja rõõm oli näha, kui palju on juurde tulnud uusi disainereid. Mulle teeb suurt heameelt, et väga andekaid noori tuleb peale. Olgu see rõivaste, jalanõude, kottide või sisekujunduse vallas – Eesti disain areneb ja elab. Minul on küll kõigile soovida ainult edu ja palju inspiratsiooni.

Ma loodan, et järgmine peatükk tuleb lihtsam. Soovin, et maailmas rahuneks olukord, sõda lõpeks ja tooraine liikumine taastuks. Praegu on mitmed kudumisfirmad uksed sulgenud ja see seab takistusi ka minu tööle. Mul on palju uusi mustreid ootel ning mitmed tellimustööd ootavad elluviimist.

Tulevikus näen kindlasti järgmisi mustreid, uusi lugusid. Ja mulle on tehtud ka väga põnevaid ettepanekuid, millest ma praegu veel ei räägi. Aga tunne on küll, et mul on veel palju anda – palju ilu, mustreid ja väge, mida inimesteni tuua.