HANNES RÜÜTEL – modernne käekiri ja nostalgiline hing

Täpselt kell 11, kui Hannes oli just jõudnud poe avada, astusid sisse esimesed kliendid. Hannes aitas valida suuruseid ja lõikeid, rääkis klientidega oma brändist ning alles siis, kui poes oli hetk rahulikum, võtsime istet Hannese lemmikkohas – sametisel diivanil – ja alustasime intervjuud.

Hannese tööpäevad ongi tihtipeale sellised. Poe avamine ei tähenda lihtsalt ukse lahti tegemist. See tähendab kohal olemist ja inimestega suhtlemist. Just see vahetu kontakt on tema jaoks oluline. „Poes olemine tähendab seda, et ma saan klientidelt vahetut mõnusat tagasisidet, mida oma uutes kollektsioonides arvesse võtta.“ Klient ei ole ainult inimene, kes ostab valmis toote, vaid ta on osa disainiprotsessist.

Hannes teadis juba EKA õpingute ajal, et pärast kooli tahab ta luua oma brändi. Enne moedisaini õppimist jõudis ta õppida nii Tallinna Tehnikaülikoolis ärindust kui ka Tallinna Ülikoolis haldus- ja ärikorraldust. Mingil hetkel sai talle selgeks, et see pole päris tema tee. „Mu sõbrad olid need, kes mu õlale koputasid ja ütlesid, et kuule, aga proovi seda, mida sa päriselt tahad teha.”

Nii jõudis Hannes Eesti Kunstiakadeemiasse ning pärast lõpetamist ei tahtnud ta anda endale võimalust moedisainist eemale triivida. Ta otsustas esimese kollektsiooniga kohe alustada – enne kui paus või mõni muu suund jõuaks vahele tulla.

Hannese loomingut kirjeldades jõuame üsna kiiresti nostalgia juurde. Tema jaoks ei tähenda nostalgia pelgalt retroesteetikat või minevikust tuttavate kujundite kordamist. „Nostalgia minu jaoks on võib-olla selline meelelaad. Oskus nautida hetke ja võtta need hetked ka tulevikku kaasa.”

Hannes ei usu, et minevikust peaks midagi tingimata ära kustutama. Head ja halvad hetked on osa inimeseks olemisest ning võivad jääda meiega ka siis, kui aeg edasi liigub. Üks väga konkreetne mälestuste kogum jõudis tema loomingusse juba EKA lõputöö kaudu. Hannes võttis kollektsiooni lähtekohaks oma vanavanemate maakodu Viljandimaal Võrtsjärve ääres ning hakkas uurima, millised mälestused on selle paigaga seotud tema õdedel-vendadel.

„Ma küsisin igalt ühelt, et räägi mulle oma lugu, mis sina mäletad.” Kollektsiooni jõudsid kummipaadid, vanaisaga kalapüük, kevadine suurvesi, lilled ja teised lapsepõlvega seotud detailid. Aga üks neist jäi eriti tugevalt kandma – nõukogudeaegne kitsekese-kujuline mänguasi. Sellest sai Hannese brändi põhisümbol. „Alguses ma mõtlesin, et võib-olla see on liiga lapsemeelne ja ehk mehed ei võta seda niivõrd hästi vastu. Aga tegelikult on vastupidi.”

Kitseke on jäänud Hannese loomingus äratuntavaks elemendiks, millele inimesed annavad vahel ka täiesti oma nime – mõni näeb selles jänest, mõni laamat või kaamelit. „Igaüks näeb seal oma elementi.”

Hannese looming on algusest peale keskendunud suuresti meestele. Tema jaoks on see olnud väga loomulik lähtekoht – eelkõige seetõttu, et meesdisainerina saab ta enda kehal proovida, tunnetada ja hinnata, kas üks ese päriselt toimib. „Ma ikkagi mõtlen enda jaoks läbi selle, kas mulle see asi meeldib, kas ta minu seljas on hea, kas see on minu seljas piisavalt funktsionaalne.”

Meeste rõivaste puhul on tema jaoks oluline kandmisvabadus. Ta on märganud, kuidas tema enda klientide eelistused on ajas muutunud – inimesed, kes varem otsisid ainult kitsaid pükse, on hakanud proovima sirgemaid ja laiemaid lõikeid. „Stiil ei pea olema kuidagi ahistav, vaid vastupidi, sa pead tundma ennast võimalikult vabana ja sealjuures sa näed ikkagi šikk ja hea välja.”

Kindlat retsepti, mille järgi kollektsioon sünnib, ei ole. Mõnikord algab kõik emotsioonist või loost, mida tahaks edasi anda. Teinekord inspireerib hoopis kangas, muster või mõni konkreetne detail. „Vahel on ka seda, et lihtsalt oledki natukene endaga ummikus ja nii-öelda pigistad seda õiget asja välja.” Kui õige tunne ei tule, lähevad ideed sahtlisse ootama, sest Hannese jaoks ei ole sundimine tingimata osa heast disainiprotsessist.

Sama kindlalt suhtub ta valmis esemesse. Kui näidis on kord käes, ei hakka ta lõputult juba tehtud otsuseid ümber mõtlema. „Kui ma olen kord mingid otsused teinud, siis üldiselt need jäävad ka niimoodi.” Alati saab teha midagi teisiti, aga selleks on olemas järgmine hooaeg ja järgmine võimalus.

Väikestes kogustes tootmine on ühe väikese Eesti brändi jaoks paljuski paratamatus. Samas ei taha Hannes sellest tingimata vabaneda. „Ma ei tahagi seda brändi ja ka tootekoguseid niivõrd suureks ajada. Just selleks, et säilitada disainide eksklusiivsus.” Sama põhimõte peegeldub ka tema töörütmis. Tootmise ja näidiste tegemise perioodil käib ta Baltic Intertexis, kus valmib suur osa tema disainidest. Ülejäänud töö toimub Telliskivi stuudiopoes, rongisõitudel, klientidega suheldes ja edasimüüjatele kaupa pakkides. Nii tulebki väikeses brändis ühe päeva jooksul tegeleda väga erinevate asjadega.

Samas on just väiksem tootmine andnud Hannesele võimaluse oma tegemiste üle rohkem kontrolli hoida.

Oma käekirja tunneb Hannes tänaseks juba üsna selgelt. Selle äratundmiseni jõudmine ei tulnud aga täiesti sirgjooneliselt. Ühe varasema kollektsiooni puhul proovis ta teadlikult liikuda sinna, mida kliendid rohkem ostsid ja mis oleks rohkem selline, mida kliendid võiksid oodata. Varasemad kollektsioonid olid olnud maalähedastes, pastelsetes ja pruunikates toonides, kuid kolmas kollektsioon liikus hoopis halli, sinise ja musta suunas. „Klientidele meeldiski see. Seda osteti palju ja see oli tõesti edukas.” Samas tundis Hannes enda sees, et midagi ei ole päris õige. „Ma sain oma vastuse kätte, aga ma tundsin, et mu enda sees on mingi selline ärevus ja arusaamatus, et see ei ole päris õige tee.” 

Nii pöördus ta tagasi oma juurte juurde. Ja just see kogemus andis talle kinnituse, et oma käekirjast kinni hoidmine võib olla olulisem kui iga hetke järgi ümber kohandumine. „See süstis minusse enesekindlust, et see, mida ma hetkel ajan ja see, mis mu enda seest tuleb, on õige suund.”

Brändi puhul peab Hannes väga oluliseks tekkinud kogukonda. „Kõige suurem võit ongi see, et ma tunnen, kuidas mu ümber on tekkinud lojaalsed inimesed, kes elavad minu tegemistele kaasa. Või kui ma näen tänavapildis oma paari aasta tagust disaini ja inimesed ikka kannavad seda, see sisemine rõõm tegelikult ongi minu enda jaoks kõige suurem võit.”

Üks suuremaid väljakutseid on aga olnud Eesti turu väiksus. „Lihtsalt, et meid on nii vähe ja kliendibaas on nii väike.” Samas ei ole Hannese lahendus sellele probleemile iga hinna eest suuremaks kasvamine. Pigem vastupidi – ta räägib vajadusest teha otsuseid rahulikult ja strateegiliselt. „Kõike ei ole kohe vaja. Asju tuleb samm-sammult targalt edasi viia, sest siis on asjad stabiilsed ja hoitud.”

Tulevikus soovib Hannes edasi arendada e-poodi ning pakkuda seal kliendile sama meeldivat kogemust nagu füüsilises stuudiopoes. „Mu selline salasoov on see, et ühel päeval tahaks avada ka järgmise poe mõnes lähiriigis.” See soov ei tähenda siiski senise maailma hülgamist. Pigem selle edasi viimist. Sest isegi kui bränd kasvab, on Hannese jaoks oluline säilitada see, millest kõik alguse sai – isiklik käekiri, teadlikult väike tootmine, nostalgilised lood ja tunne, et rõivad on loodud päris inimestele.

Üheks järgmise perioodi väljakutseks ongi leida enda tiimi inimesed, kes suudaksid sellest maailmast samamoodi aru saada. „Ma tahaks mingil hetkel nii, et mu nägemus jõuaks ka kellegi teise pähe.” See ei tähenda teistele oma käekirja pealesurumist, vaid ühise tunnetuse leidmist. Sest lõpuks ei ole olemas ühte absoluutset „õiget” lahendust. On erinevad vaated, tõlgendused ja võimalused.

Hannese jaoks on kõige olulisem, et kõige selle keskel säiliks brändi essents. Võtta minevikust kaasa need hetked, millel on tähendus, lasta uutel ideedel omas tempos tekkida ning ehitada nende ümber maailm, milles on ruumi nii funktsionaalsusele, mängulisusele kui ka nostalgiale.

Vaata Hannes Rüüteli toodete valikut Tallinn Design House’is ja tema enda kodulehel.

Intervjueeris: Margaret Aidla

Fotod: Karmen Alamets