Soojemate ilmade ja päikesega on ka kliendis näha „uue alguse“ ootust ja elevust. Värskendatakse soengut, otsitakse välja suvisemad rõivad ja tekib tahtmine värvide järgi oma garderoobis. „Näiteks oli üks klient, kes ütles, et pole kunagi varem nii palju komplimente saanud kui ühele kirjule kleidile. Ta mõtles enne ostmist pikalt, aga lõpuks võttis julguse kokku. Ja seda kliendi rõõmu on nii tore näha,“ kirjeldab Hanna. Kuid mõlemad nõustuvad, et eestlased on siiski värvide osas ettevaatlikud. „Eestlastel on see häbitunne tähelepanu keskpunktis olemisest. Võetakse seda kui edevust. Aga pigem peaks vaatama sellele just kui positiivsele tähelepanule. See teeb kõigil tuju heaks,“ arutleb Karl-Artur. Ta lisab, et kui minna juurte juurde ja vaadata Eesti disaini meie rahvarõivastel, siis sealt leiab erinevaid värve ja mustreid lõputult.
Näiteks töötubades märkab Karl-Arturi tihti, et osalejad saabuvad mustades, hallides või beežides riietes, ent mustreid luues mängivad meelsasti värvidega. Tema soovitus ongi vähem musta kanda!
Täna on Hanna ja Karl-Arturi peamiseks kliendiks naine, kes väärtustab disaini ja saab seda endale lubada. „Oleme proovinud teha ka meestele, sest näen, et see vajadus turul on olemas. Teen meestele triiksärke ja olen teinud ka luksuslikke jakke. Aga nullist alustades on vaja kõigepealt tekitada usaldust, et teeme head asja,“ sõnab Karl-Artur. Ühise brändi alt on meestele tehtud ka vihmajakke.
„Proovime teha tooteid väikeste partiidega, et katsetada, mis üldse toimib,“ kirjeldab Hanna. „Kliendi kaasamine protsessi on oluline. Ei ole nii, et ma teen ja klient vaatab, kas ta tahab üldse,“ nõustub Karl-Artur. Samas lisab Hanna, et kõigi soove ei ole võimalik ka kuulata: „Siis oleks meil lõpuks kõik asjad beežid.“
Mõlemad hindavad väga kliendiga otse suhtlemist – nii tagasiside saamiseks kui ka kliendile rõivaid pakkudes. „Mina naudin seda, et olen liikunud tagasi selle juurde, et tegeleda rohkem üks-ühele kliendiga. Sa näed seda tunnet, mis inimestel toodetega seoses tekib – inimene tunneb ennast ilusa ja vabana,“ kirjeldab Hanna. Samas tunneb ta ennast vahel ka psühholoogi rollis. „Sa paned naisi nägema ennast hoopis teise pilguga. Kurb on näha kui kriitilise pilguga inimesed ennast ise tegelikult vaatavad.“