Liisa Kanemägi: ekstsentriliselt šikid kudumid

„Ma jõudsin siia majja eelmise aasta märtsis koos stuudiokaaslastega. Mulle meeldib selle maja avarus ja eriline hing. Meeldib, et meri on siinsamas. Meeldib ka see loominguline keskkond, mis siin on – see ei ole steriilne vaid vabastav. Ma arvan, et on tore kellegagi jagada oma stuudiot, sest siis saab ideid vahetada,“ räägib Liisa.

Kuduma õppis Liisa lapsepõlves vanaema juhendamisel. “Kudusin Barbie’dele kampsunikesi. Ka kooli käsitöötunnis meeldis mulle kududa. 2015. aastal tegin Tartu Kõrgemas Kunstikoolis esimest korda elus tutvust masinkudumisega, mille suur fänn olen siiamaani. Seejärel õppisin EKA-s moekunsti ja tegin oma projekte, mille sidusin kudumikunstiga.“

Tartu Kõrgemas Kunstikoolis õppis Liisa erinevatest materjalidest tegema oma kätega asju. EKA-s õppis ta neid lahti mõtestama ja asjadele emotsiooni looma. EKA-s arendas Liisa välja ka oma autoritehnika. „Ma sain EKA-s õppides aru, mida kõige rohkem armastan teha – kududa. Praegu näen, et jään selle juurde. Mulle meeldib, et saan hästi palju eksperimenteerida. Panna osakese endast kudumite sisse.“

Samas nendib ta, et tehnika on keeruline ja vahepeal käib nutt ja naer käsikäes. „Käsimasinal kudumisel võib ese ühel hetkel maha kukkuda ja selle parandamine võtab palju aega. Nüüdseks olen õppinud masinat paremini tundma ja vähemalt oskan asja masina peale tagasi panna. Aga varemalt ma alustasin lihtsalt otsast peale. Ja see võiski terve päeva töö olla, mis nässu läks,“ kirjeldab Liisa.

Liisa koob enamasti toppe, kampsuneid ja särke. Materjalidena kasutab ta peamiselt lina, villa ja siidi. „Need materjalid on kehasõbralikud, samas mõjuvad luksuslikult ja kallilt. Lina on mu eriline lemmik, sest see on jõuline materjal. Must lina mõjub kehal isegi natukene graafiliselt. Ta on karakteriga materjal ja läheb minu brändi tunnetusega kokku.“

Liisa sõnutsi on tema bränd natuke mässumeelne ning kompab klassikalise ilu ja elegantsuse reegleid. Samas on see ka salapärane ja uudishimulik. „Ma olen viimasel ajal mõelnud enda jaoks sellise fraasi välja nagu „ekstsentriliselt šikk“. Ma teen ka asju, mis hargnevad edasi ehk siis natukene ajas muutuvad. Mulle meeldib mängida tähendusega, et kui asjad ei olekski „valmis“ ega „katki,“ vaid nad saaksidki „edasi elada“,“ arutleb ta.

Liisa klientideks on seni enamasti olnud naised, kuigi ka mehed on ostnud. „Minu klient on keegi, kes hindab rõivaste juures pigem emotsionaalset väärtust, vähem kiirmoodi. Ta on nõus natuke rohkem maksma. Ja ta loob ka mingisuguse oma esteetika ning talle on eneseväljendus olulisem kui praktiline pool rõivastes. Ja ma arvan, et ta on selline kunsti- ja disainihuviline,“ mõtiskleb Liisa.

Müügiks on läinud peamiselt hargnevad kampsunid, mille idee tekkis Liisal EKA õpingute ajal. „Tahtsin teha asja, mis oleks justkui kulunud ja saaks hargneda edasi, muutuda… EKA-s ühe kursuse käigus avastasin ma vees lahustuva materjali ja hakkasin sellega katsetama. Hiljem sain aru, et hargnemine on hästi põnev teema ja ma kirjutasin sellest magistritöö („Kootud kaduvus – silmuskudumite ja keha kahekõne“ –  toim).“

Hargnevate kampsunite loomiseks kasutabki kunstnik oma autoritehnikat. „Nende aukude loomisel on loogika olemas, aukude asukohad on mulle enne teada, kui neid tegema hakkan. Kannan higimustrid üle aukudesse. Mu näitusekampsunid olidki vees lahustuvatest materjalidest. Need olid päris inimeste kantud ja nende higist tekkisid mustrid. Siis ma skännisin need mustrid ja kasutan neid nüüd kantavates asjades,“ selgitab Liisa.

Magistritöös tõi Liisa veel välja, et jätkusuutlikkus on täna hästi orienteeritud toodetele, mis peaksid kaua vastu pidama. „See on selline spekulatiivne töö. Ma keerasin selle ringi, et mis siis kui asjad ei oleks mitte „valmis,“ vaid saaks „muutuda edasi“ koos meiega. Võibolla siis ei tekiks õiget hetke nendest loobumiseks. Samas hästi pikaajalised tooted võivad tähendada prügi, mis mitte kunagi ei lagune. Emotsionaalne ja füüsiline vastupidavus ei pruugi alati olla üks ja sama asi.“

Liisa nendib, et võrreldes möödunud aegadega ei tunne me enam materjale. „Meil on hästi palju materjale aga me ei tea neist mitte midagi. Sealt tuli ka higimustri teema, mis oleks seotud su kehaga. Et leiaksid uuesti sideme selle materjali endaga, mida kannad. Ma mängisingi selle mõttega, et materjal saaks tahtlikke kandmisjälgi, mälestusi. Et „elu“ saaks riideid edasi vormida. Mu magistritöö oligi pigem filosoofiline mõtisklus, mitte uurimistöö.“

Liisa suur soov on, et inimesed väärtustaksid enda rõivaid ja õpiks neid parandama. „Kuidagi on ühiskonnas tekkinud arusaam, et kui asjas on auk, on see rikutud. Aga tegelikult ei tähenda see, et asi oleks prügi, me ise näeme seda nii. Asjad võikski kuluda väärikalt või ilusalt. Iseloomuga. Sellepärast ma ka mõtlesin, et võiks asjadesse meelega programmeerida kulumisjälgi.“

Liisa on leidnud kaks toojat Eestist ja ühe Leedust, kellega koostööd tegema hakata, kuna üksinda kududes ei jõua piisavalt ära teha. Praegu on ta keskendunud tootmiseks vajalike prototüüpide arendamisele, mis on aeganõudev protsess ja nõuab ka kompromisse: „Võibolla ma olen ka liiga kinni oma soovides, mida tootjad teha ei saa. Ideaalse prototüübini ma veel jõudnud ei ole,“ naerab Liisa.

Samas usub ta, et järgmist kollektsiooni luues, teab juba rohkem tootjate võimalusi ja ka prototüüpide loomine läheb selle võrra kiiremini.

Liisat inspireerib kõige rohkem tööprotsess, katsetamine ja eksperimenteerimine. „Kui ma istun masina taha ja hakkan midagi tegema, siis see tegemise protsess, käte ja aju koostöös loodavad tekstuurid – need inspireerivad. Aga inspiratsioon võib tulla täiesti ka igapäeva asjadest. Näiteks hiljuti ma sain väga suure „ahaa“ efekti kui vaatasin oma katkiseid sokke. Inspiratsioon võib tulla ükskõik kust, aga ma pean ikkagi oma käega katsuma ja tegema. Minu puhul lihtsalt istumine ja kontseptsiooni lahti kirjutamine ei toimi nii hästi, võrreldes sellega kui ma teen midagi.“

Motivatsiooni leiab Liisa lihtsast enesele meelde tuletamisest, kui oluline on protsess ja et tuleb seda usaldada. „Kannatlikkus on minu puhul kindlasti võti olnud. Ettevõtjana ei saa oodata liiga kiireid ja lihtsaid lahendusi. Vahepeal ma kiidan ennast selle eest ja tuletan endale meelde, et ma olen ikkagi juba käinud seda teed ja ma olen siiamaani siin ja ma teen oma asja.“

Enda suurimaks õnnestumiseks peab Liisa kannatlikkust ja sihikindlust, mis hoiab teda teel. „Ja see, et ma saan teha seda, mida ma armastan. Et mul on see võimalus. Et mul on ka toetus tugivõrgustiku näol.“

Liisa sooviks rohkem osaleda näitustel ja etendustel. „Soovin, et mu looming oleks ka hästi kunstiga läbi põimunud. Ma arvan, et see hoiaks mind loominguliselt värskena. Ja muidugi ma tahaks, et minu bränd kasvaks suuremaks – Eestist väljapoole. Et sellest saaks mu peamine sissetulekuallikas,“ räägib ta.

Liisa nendib rõõmuga, et järjest rohkem on selliseid tegijaid, kes panevad oma toodetesse lugusid ja emotsiooni. „Ma sooviksin, et neil jätkuks kliente ja ressurssi, enne kui jaks otsa saab. Disainerina ei ole paraku lihtne elatist teenida, raha on jah alati kahjuks või õnneks teema. Samas arvan, et on järjest rohkem inimesi, kes toodete juures emotsiooni väärtustavad. Tooted ja disain muutub pikaajalisemaks – vähem asju aga ägedamaid asju!“