Mithio: praktilised kudumid, mis kestavad mitu hooaega

Juba lapsena meeldis Tiiale õmmelda. Ta käis kunstiringis ning pärast keskkooli lõppu oli loogiline jätk EKA moedisaini eriala. „Tahtsin tegelikult minna Leningradi tehnoloogiat õppima. Aga ema ja isa ei lasknud. Ütlesid, et nüüd lähed EKAsse moodi õppima ja nii ta läks. Nad jah suunasid –  vanemad ju ikka kõrvalt näevad, mis lapsele meeldib. Ma ei saanud esimesel katsel sisse, sain teisel. Aga väga äge ja vahva aeg oli. See oli aastatel 1982–1987. Tollel ajal vähem ülikooli õpiaastaid ei olnudki. Praegu on ju bakalaureus ja magistrantuur. Aga siis oligi viis aastat kokku.“

EKAs õppides valis Tiia lõputööks kudumid. Seejärel töötas ta kolm aastat Harju TTVs (1958. aastal loodud Harju Teenindus ja Tootmisvalitsus – toim.), kus tegi samuti käsikudumismasinatel kudumeid. „Minu juhendaja suunas, et peab teadma, mida kudumismasin oskab ja koob. Muidu kuduja ütleb sulle, et seda ja teist ei saa teha. Ma olengi sellest ajast saati alati tahtnud kõiki asju ise teha otsast lõpuni. Ma ei ole kunagi saanud töötada disainerina nii, et ma ainult joonistan paberile ja mitte midagi muud ei tee.“

Ka hilisem töökogemus disainerina Elinas ja Ilves-Extras hõlmas kogu tootmisprotsessis osalemist – lekaalide loomist, oskust lõikeid suurendada, mudelite tootekaartide tegemist, tsehhis käimist ning õmblejate ja konstruktorite juhendamist.

„Ja siis jõudis see ring tagasi kudumiteni. Ja nii ta tuli. Iseenesest võib ju öelda, et „vana armastus“, aga mulle on kudumid tõesti kuidagi südamelähedased. Ma ei ütle, et teisi asju oleks kuidagi kehvem olnud teha või et ma ei oleks tahtnud teha. See on olnud just põnev ja olen tänulik selle eest, et olen saanud töötada nii mitmes erinevas ettevõttes.“

Ühel hetkel tundis Tiia, et on teiste heaks juba piisavalt palju töötanud ja kõik õiged asjad jooksid kokku. „Ega see palgatöö ei olnud kogu aeg lilleline. Igas ettevõttes on head ja kehvemad ajad, kus sa tahad ära tulla ja ise midagi teha. See on mitmel korral nii olnud. Üles-alla, üles-alla … Ühel hetkel läksid kõik asjaolud niimoodi paika, et lihtsalt otsustasin päeva pealt ja tulin ära. Kahetsenud ei ole mitte ühte sekundit ka. Ma teadsin, et olen väikeettevõtja. Kõiki asju ei saa nii teha nagu ideaalis tahaksid, aga hakkasin tegema ja ei kahetse.“

Mithio tootevalikusse kuuluvad kampsunid, kardiganid ja sallid. „Mul on olnud mõtteid, et kas saaks kampsunit täiustada ja pakkuda sinna juurde seelikut või pükse. Aga see lõng, mida ma kasutan, ei ole selleks kõige parem. Siis peaks olema erinevast lõngast erinevad kollektsioonid, mis teeks toodete arvu võibolla liiga suureks. Ma olen alati analüüsinud, kui mitut klienti see võiks huvitada. Ja lõpuks ikkagi jõudnud sinna, mis on tegelikult ka üks minu põhitõde, et tee ühte asja, aga tee hästi.“

Tiia on varemalt teinud ka veste, aga neid ostetakse oluliselt vähem. „See sõltub, kas vest on parasjagu moes või mitte. Ostetakse, aga vesti hind ei tule selline, nagu inimene eeldab. Ja selle pärast hetkel ei ole ma veste juurde teinud. Veebipoes on veel mõned üksikud suurused järel eelmistest kollektsioonidest.“

„Minu hüüdnimi on olnud lapsest saadik „Tiu“. Ja siis sellest tuletasin „Tio“. „Mi“ tuli sinna ette nagu „minu“. Nii see nimi sündis. Hästi paljud on öelnud, et see kõlab kuidagi jaapanipäraselt. Aga see ei ole kindlasti tahtlikult tulnud. Ma teadsin kohe, et ma tahan luua tooteid nii meestele kui naistele ja nimi peab sobima mõlemale. Nii ta sündis.“

Brändi algusaastatel kasutas Tiia hästi palju erinevaid Eesti rahvusmustreid. Ajapikku järest vähem, sest kõrvale tulid ühevärvilised kampsunid ja kliendid hakkasid neid rohkem ostma.

„Mustrite loomisel lähtun alati sellest, mida tegin eelmisel hooajal ning proovin uues kollektsioonis teha midagi uut, teistmoodi. Püüan tunnetada, mida kliendid otsivad ja ootavad. Mängida saab palmikute suuruse, tihedusega. Samuti kaelustega. Kõik kampsunid ei saagi olla ühesugused. Ideid leian igalt poolt, filmidest, internetist. Vaatan ka, mis inimesed kannavad. Käin kauplustes vaatamas, eriti hooaja lõpus. Näed kohe ära, mis värvid ja mudelid seisavad ja ei ole müünud. Siis vaatad, et ahaa, Eesti naine ei osta sellist. Üritan õppida teiste möödalaskmistest.“

Peamiselt kasutab Tiia oma loomingus mahedaid toone. Meie intervjuu ajal paistab kudumite stangelt silma üksainus oranž iludus. „Jah, aga see ongi Eesti naine. (Naerab.) Ega siis muidu ei oleks mul siin valget ja helebeeži nii palju. Meeste puhul kehtib sama reegel, ühevärvilisi ostetakse kõige rohkem. Värvilisi kampsuneid müün kõige kauem. Punast müün kaua, rohelisest rääkimata. Tumepruuni ei müü üldse. Ütleme, et kui kollektsioonis on kümme heledat kampsunit, siis ainult üks võib olla tumesinine – ainult üks. Aga igal hooajal ma ikka üritan ühele mudelile mingi värvi külge panna.“

Kõige rohkem kasutab Tiia ühe Itaalia tehase lõnga, mis on talle meeldinud brändi algusaegadest. „See on hästi kerge korrutamata lõng ning sellega on palju mänguruumi. Kudumeid saab teha igas paksuses. Kui nüüd siia liita juurde veel erinevad mustrid ja palmikud, siis kombinatsioonide arv on suur. Teisest küljest olen jäänud selle juurde ka seepärast, et tean, kuidas kudum tootmisest välja tuleb. Mul ei teki mingeid üllatusi. Moelõngadega on see, et hakkad igal hooajal otsast peale leiutama. Tulemus ei ole garanteeritud, sest mudel ei pruugi tehniliselt õnnestuda. See sai mulle selgeks üsna alguses, kui ma proovisin rohkem erinevaid lõngu. Aga siis sa killustad enda töö ära. Kogu kollektsioon ei kõla pärast nii hästi kokku.“

Teisest tehasest tellib Tiia meriinovillast tehtud lõnga. „Mingil põhjusel on Eesti inimesed meriino-vaimustuses. Aga meriino on palju kallim ja see tõstab ka toote hinda. Lambavilla puhul on oluline, kuidas kiud on töödeldud. See lambavill, mis on inglise keeles extra fine, on täpselt sama hea, kui meriino. Mina kasutan lambavillast lõnga, mis on töödeldud pehmeks ja õhuliseks. Kampsun ei ole seljas raske. Eks neid tehaseid on erinevaid ja muidugi toodetakse ka karedamat lõnga. Aga selle lõnga juurde ma olen jäänud ja klientidele meeldib.“

Tiia on olnud kogu aeg olnud sellel meelel, et kui sa teed ühte asja, siis see peab olema hea asi, mis kestab mitu hooaega. „See on mul algusest saadik olnud, et mitte teha ühe hooaja asju. Ehk siis teha päris asja, mis kestab ja on jätkusuutlik. Kindlasti peab see olema ka praktiline, sest Eesti inimene on hästi praktiline. Ta tahab, et kampsun mahuks mantli ja jope alla ning peaks kandmisel ja hooldamisel vastu. Eesti inimene on hästi nõudlik. Ja see on ainult hea. See välistab selle, et sa ei saa teha sellist asja, mis ei kesta. Teisest küljest, kui on mustrid ja palmikud, siis ikka nii, et on. (Naerab.) Et ei ole koonerdatud mingisuguse detailiga.“

Tiia on algusest saadik tahtnud teha võimalikult head asja. „Mitte, et öelda täiuslikku. Eks kõik asjad on ju täiuslikud omal moel. Näiteks ma ei taha, et mul on kampsunil muster ainult ees ja taga ei ole midagi. Kõige rohkem tööaega võtabki see, kui sul on tootel erinevad palmikud. Siis on juba masina tööaeg mitu korda pikem, kui siledas koes toote puhul. Mulle isiklikult ei meeldi üldse, kui kampsunitel on siledad seljad. Seetõttu on kõik minu kampsunid ümberringi koega. Mul on meeles EKA ajast, kui õppejõud Jüri Siim ütles, et tema ei saa küll aru, miks keegi seljaosale midagi ilusat ei disaini ja need on igavalt tühjad. Ja see on mõte on mind terve tööelu saatma jäänud.”

Kui sa kleiti õmbled, siis ostad valmiskanga ja hakkad seda vormima. Kudumi puhul tuleb disaineril esmalt luua kangas ja seejärel see valmistooteks kujundada. „Siin on kaks korda rohkem ülesandeid, millega tegeleda. Ma alustasin nii, et printisin välja erinevate palmikute fotod, lõikasin ribadeks ja üritasin teha üks-ühele skaalas. Neid paberile kõrvuti pannes näed, kas rütm on ilus. Kas on liiga palju või liiga vähe. Põhimõtteliselt harutad lihtsa palmiku algosadeks ja hakkad uuesti kokku panema. Ma loen kõiki silmi ja annan kudujale ette, kui lai üks või teine detail peab olema, kus hakkab varrukas. Annan ka ette, kuidas suurendus peab käima. Kas palmikud peavad jooksma ka küljele, või võib niisama sileda koega suurendada.”

Kuna Mithio tooted valmivad erinevate koostööpartnerite juures, siis on igasugused muudatused ressursimahukad. “Minu eesmärk on olnud see, et kui ma annan kudujale võimalikult palju infot ette, siis saan juba esimese näidise sellise, mis on peaaegu 100% tootmiskõlbulik. Kõik on ju topelt töö, kui on vaja midagi ringi teha. Mida vähem ette läbi mõtled, seda rohkem pärast ressursse kasutad. See on ka jätkusuutlik, kui ei pea näidiseid edasi tagasi saatma. Suhteliselt harva juhtub, et pean kampsunit mitu korda ringi tegema. Küll aga mõne mudeliga on niimoodi, et ma olen teinud kolm-neli korda ja ikka ei tule. Siis tuleb lihtsalt lõpetada, sest sellest ei saa asja.”

Samas seda, mida Tiiale kõige rohkem meeldiks teha, ta hetkel ei saa. „Tahaksin olla ninapidi kudumismasina juures. Kui kampsunit kootakse, programmeeritakse, aga seni mul ei ole see õnnestunud. Minu algse kavandi ja valmistoote vahel on veel hästi palju inimesi. Programmeerija, tehnoloog, kuduja, viimistleja, õmbleja, vahepeal on pesu ja siis veel toote lõppviimistlus. Ehk siis seal on vähemalt kuus kohta, kus kõik võib kõik nässu minna. Kõige rohkem teeb rõõmu, kui minu paberil olevast kampsunist saab esimese ja ühe korraga selline kampsun, nagu olen ette kujutanud. Kui olen suutnud teha ettevalmistava osa õigesti ja edastada info nii, et see jõuab esimese korraga soovitud tulemuseni. Kui saan näidiste paki kätte, teen lahti ja vaatan „jess!“.“

Mithio klient on Tiia sõnutsi praktiline Eesti inimene. „Laatadel näen väga erinevas vanuseklassis inimesi, kes ostavad minu kampsuneid. Küsitakse kampsuneid ka lastele ja noorukitele. Ja kuni vanaemadeni välja. Ma arvan, et võtmesõna on praktiline Eesti inimene. On kooliõpetajaid, kes on ostnud kampsuni, et neil oleks koolis soe tundi anda. Ja on olnud suusatajaid, mehi, kes hüppavad poodi sisse ja on soovinud Voldemari (mudel – toim.). Üks kauplus ütles, et müüs viis tükki korraga. Oli seltskond, kes läks suusamäele ja kõik tahtsid ühesuguseid kampsuneid. See on tegelikult hästi vahva.“

Enda stuudiopoodi Mithiol ei ole. On olemas veebipood, aga Tiia arvab, et väga oluline on olla esindatud ka edasimüüjate juures, sest klient soovib siiski enne kudumi ostmist seda proovida ja katsuda. „Ilma füüsiliste poodideta ei saa. Siin ei ole üldse teistpidi mõtlemistki.“

Mithio veebipoe tellijatest valdav enamus teab, millega on tegemist. Tiia sõnutsi on nad kampsunit juba kuskil näinud, kellelgi seljas või poes. Ja tagastusi on äärmiselt vähe. „Ehk siis ma tulen jälle selle sama asja juurde tagasi, et Eesti inimene on praktiline ja läbimõtlev. Kui Inglismaal pidid inimesed tellima meeletus koguses asju veebipoest ja siis üle poole sellest tagasi saatma, siis üks Eesti inimene ei taha sellega jännata.“

Tiia on alati enda vaimusilmas näinud, et ühel heal päeval on tal hästi ilus pood kesklinnas. „Aga sinna on ilmselt veel palju maad minna. Raske on öelda seda aastanumbrit. Minusuguseid väikeseid tegijaid mõjutab kogu maailma majandus. Üks aasta on parem, teine natuke kehvem. Nii see käib, üles-alla. Mõnes mõttes on see loomulik, sest ma ka ise tunnen vahel, et mõne aasta kollektsioon nii hästi ei õnnestu. Mõni aasta on parem. Keegi ei ole ju robot selles osas.“

Kindlasti soovib Tiia tulevikus ka eksportida. Enne koroonat müüs ta Helsingis, aga siis jäi kõik soiku, sest poed läksid kinni. „Ekspordiga on keeruline. Kõiki asju võib teha, kordades keerulisem on neid müüa.“

Kõige suuremaks väljakutseks peab Tiia orienteerumist turunduse vallas. „Kuna see on nii kiirelt muutuv ala – kanalid muutuvad, tulevad juurde, kaovad ära. Mithio ei ole kiirmoe bränd ja ma ei pea õigeks, et teeksin iga päev postitusi ja survestaksin inimesi ostma. Arvan, et kes on juba korra ostnud, siis ta teab seda toodet ja tuleb varem või hiljem tagasi. Meil on hästi palju püsikliente. Ma ei näe põhjust, et iga päev või iga nädal inimesele peale suruda peale, et osta uus kampsun. See ei käi minu filosoofiaga kokku. Siin on jah selles mõttes dilemma, et turundusinimesed ütleksid ei, sa pead. Müü ümber nurga ja räägi hoopis toote kasulikkusest. Aga ma usun, et inimene saab niigi aru, et 100% villasel ja akrüüli-polüestri segust kampsunil on vahe sees.“

Tuleb ette ka olukordi, kus klientidel on eelarvamused seoses villaste toodete hooldusega. „Ma ei müüks ju neid tooteid üle 10 aasta, kui kõik peseks selle esimese korraga kokku. Miks ma üldse hakkasin pesemist testima oli vahejuhtum ühel esimesel Mardilaadal, kus osalesin. Vaatasin, et üks selline noorem mees oli kangesti kampsunitest huvitatud, aga ei julgenud ligi tulla. Ma ütlesin, et tule-tule vaata. Ei, tema ei tule vaatamagi, sest seda kampsunit ei saa masinas pesta ja kogu lugu. Ja mina mõtlesin, et misasja, ma proovin. Tänapäeval on ju lõngad juba nii tehtud. Pistsin masinasse ja tuli sama ilus välja. Samas, väga paljud siiski pesevad käsitsi. Ja eks mida vähem masinas pesta, seda parem. Talve jooksul korra või kaks. Kui sul on kampsunil plekk, pese ainult seda kohta. Ei ole mõtet tervet kampsunit pesta. Olen näinud inimestel seljas ka 7-8 aastat tagasi loodud mudelit „Kihnu Mies“ ja mõtlen, et ei ole võimalik. Tõesti, see näeb välja nagu uus. Ma ei taha uskuda, et inimene ainult kaks korda aastas paneb kampsunit selga.“

Suurimaks õnnestumiseks peab Tiia seda, et on oma brändiga ellu jäänud. „Iga päev on näha neid, kellel see ei õnnestu, et kas pankrot või mis iganes põhjusel ettevõtte kinni pannud. Mithio püsima jäämisel on ilmselt mängus ka minu iseloomuomadused. Olen jäärapäine, järjepidev ja sihikindel, pidevas tegutsemises. Mõnes mõttes nagu elektrijänes.”

Tiia arvab, et motivatsioon on kas looduse poolt kaasa antud või siis kujunenud lapsepõlvest. „Olen lapsest saadik kogu aeg midagi teha tahtnud. Ma ei suuda ühtegi päeva lihtsalt vedeleda. Samas tean, et vedelema peab ka ja koroona ajal sai ju küll vedeleda. Aga … minu sees on miski, mis ajab tegutsema. Tahe teha midagi uut, veel paremini. Kui mõnda mudelit uuesti teen, siis analüüsin selle eelnevalt läbi. Küsin arvamusi, kas seal peaks midagi muutma – näiteks pikkust, kraed suuremaks või väiksemaks tegema. See on oluline, et ei tohi jääda seisma, et sa rahuldud. Jah võibolla mingitel hetkedel küll – kui oled juba viis korda ühte kampsunit teinud, siis see on ideaalne. Aga tegelikkuses on ikka nii, et sa saad asju järjest paremaks teha. Ja see on vist ka minu loomuses. Ma olen mõelnud, et olen tööstuse inimene. Ma ei ole kunagi suutnud teha ühte individuaaltellimust või ühe kleidi kallal tunde nokitseda. Mul on kogu aeg olnud tootmise hing. Et teha asi nii, et see sobiks paljudele inimestele.“

„Ma arvan, et ikka paremas suunas, sest meil on väga palju häid tegijaid. Kõigil on ilmselt see sama teema, et kuidas Eestist välja saada. Kui ma alustasin, siis käisin ühel seminaril, kus räägiti Ivana Helsinki kaubamärgist. Neil läks 13 aastat aega, kuniks bränd jõudis inimeste teadvusesse maailma turul. Ivana Helsinkil on muidugi ka terve meeskond taga. Nii et ühe aastaga ei pruugi midagi juhtuda. Kui kõigil jätkuks seda head eestlase omadust, mis on järjepidevus ja sihikindlus. Need on olulised. Et sa ei jäta kergelt pooleli. Ei saa oodata kiireid tulemusi.“

Mithio kudumid leiad ka Tallinn Design House’i esindusruumist Rotermanni 14 ning veebipoest.

Fotod: Tallinn Design House / Sirje Sinisoo