New Life Studio: moe metamorfoos

Kargel talvehommikul hommikul külastasime Artist Series projektiga New Life Studio vastavatud ateljeed Toompeal. Brändi loojad Eva Lotta Tarn ja Tuuliki Peil on küll täiesti erineva taustaga, kuid neid ühendab sarnane mõtteviis ja soov luua eetilist disaini.

Eva Lotta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia aksessuaaridisaini eriala. Tuulikil on filosoofia-, teoloogia- ja psühhoteraapia alane haridus ning disainis on ta iseõppija. Uurisime disaineritelt, kuidas nende koostöö alguse sai, millist rolli mängib nende töös ühine stuudio ja mis neid disaini juures kõige enam kõnetab.

New Life Studio bränd oli olemas enne seda, kui Eva Lotta brändiga liitus, aga üksteisega olid disainerid tuttavad juba ammu. Koostöö sai alguse ühiste väärtuste ja vastastikuse toetuse kaudu. Tuulikil oli olemas masinapark, mis värskelt ülikooli lõpetanud Eva Lottal puudus, ning see ajendas neid jõud ühendama ja ka ühist tööruumi otsima.

Tuuliki nägi uue stuudio üürikuulutust esimest korda juba kaks ja pool aastat tagasi. Ta käis ruumi vaatamas ning see meeldis talle väga, kuid toona ei julgenud ta seda rentida. „See tundus lihtsalt liiga suur tükk,“ ütleb ta. Ometi jäi ruum hinge kripeldama ja veebiotsingu arhiivi alles.

Kui kuulutus eelmisel sügisel uuesti aktiivseks muutus, oli see märk, et nüüd tuleb otsus ära teha. Stuudio pakub täpselt neid võimalusi, millest nad koos Eva Lottaga unistanud olid: eraldi tööruum, ladu ja poeala ühes kohas. „Sarnaste kriteeriumitega ruumi on väga keeruline leida,“ selgitab Tuuliki.  Lisaks pakub stuudio võimalust korraldada kogukonna üritusi ja töötubasid ning ruumi saab rentida ka sündmuste jaoks koos New Life Studio workshop’ iga.

Küsides, kui palju disainerid stuudios aega veedavad ja kuidas nende töökorraldus jaguneb, selgub, et mõlemal on kujunenud välja oma loomulik rütm. Tuuliki, kes tegi varem palju tööd ka kodus, veedab siin suurema osa oma päevast. „Tööd ma enam koju ei võta, kodus ma puhkan,“ ütleb ta.

Eva Lotta jätab praktilise töö stuudiosse, kuid arvutitööd teeb sageli kodus. „See oleneb paljuski tujust ning sellest, kas viitsin hommikul välja minna või tahan hoopis kodus rahulikult keskenduda.“ Ta lisab, et tegelikult ajavad nad Tuulikiga kumbki oma asja ja teineteist väga palju ei näe. „Mina tegelen rohkem sotsiaalmeedia poolega ja suhtlen inimestega, Tuuliki jälle stuudio ja masinatega. Aga ühine mentaliteet on see, et kui midagi on vaja ära teha, siis teeb see, kellel parajasti aega on,“ räägib Eva Lotta.

Eva Lotta ütleb, et tema suhe disainiga on „armastuse ja vihkamise vahepealne õhkõrn piir“. „Kui ma saaks valida ükskõik millise teise eriala, siis ma teeks midagi muud. See ei ole lihtne valdkond ja ma pole sellega oma elu lihtsamaks teinud,“ tunnistab ta. Ometi jõuab ta alati loome juurde tagasi. „Mul on vaja ennast läbi loome väljendada ja minu jaoks on oluline, et sellel, mida ma loon, oleks praktiline väärtus. Ma ei ole seda valinud – see on mind ise valinud ja ma ei tea, kuidas ilma selleta olla.“

Tuuliki nõustub täielikult. „Sada protsenti sama jutt. Olen korduvalt oma elus püüdnud disaineri rollist välja astuda ja teha neid asju, mida ma olen õppinud. Aga ei õnnestu, mitte kuidagi ei õnnestu. Ma lihtsalt kogu aeg registreerin, näiteks looduses värvikooslusi, tekstuure, hetki ja mõtlen, mida nendega teha saaks.“

Riietust näeb Tuuliki kui mängulisuse ja eneseväljenduse vormi, võimalust iseennast leida. „See on potentsiaal kõigile inimestele. Võtta mingi hoiak ja seda välja elada. Üks päev oled üks, teine päev teine ja riided võimaldavad erinevate karakteritega samastuda. Minu jaoks on eelkõige oluline sisemine kooskõla, et oled seest ja väljast ühte moodi, et seal pole vastuolu.“

Eva Lotta lisab, et inspiratsiooni on kohati liigagi palju. „Kui ma hommikul ärkan, mu aju juba genereerib uusi ideid. Iga päev. Siin on omaette oskus filtreerida, mida sa lõpuks ka teostad. Elada sellise loomevajadusega on omamoodi haigus,“ ütleb ta naerdes.

Tuuliki tõstab esile ka disaini valusama poole – tarbimise ja ületootmise. „Kui ma näen kaubanduskeskustes neid kuhjasid… mul on raske hingata. Ja mõtlen, et appi, mina ka teen seda kõige juurde. See häirib mind tõsiselt ja olen korduvalt mõelnud, et ei taha sellega tegeleda.“ Just seetõttu loob ta ainult taaskasutatud materjalidest. „See võimaldab mul töötada ilma süümepiinata. Muidu ma ei suudaks disainerina tegutseda.“

New Life Studio nimi võtab kokku brändi põhifilosoofia. „See on uue elu andmine millelegi, mis on kellegi jaoks muutunud väärtusetuks ja maha jäetud,“ ütleb Eva Lotta. „Meie leiame selles uue väärtuse üles ja anname sellele uue elu.“

Kuigi nad tegutsevad ühise nime all, on kummalgi disaineril oma käekiri. Tuuliki sõnul on tema loomeprotsessi keskmes alati materjal. „Kuna tegemist on taaskasutusega, on minu käekiri hästi materjalikeskne,“ selgitab ta. Kui ta taaskasutuspoes mõnd huvitavat kangast märkab, hakkab idee koheselt jooksma.

Kuna taaskasutatud kangast tuleb sageli väikeste tükkide kaupa, kujundab see paratamatult ka lõpptulemust. „Paljud asjad on tehtud kümnest erinevast tükist lihtsalt seetõttu, et ei ole kolme meetrit ühesugust kangast. See on põhjus, miks need asjad on sellised, nagu nad on,“ ütleb Tuuliki.

Eva Lotta disainiprotsess on aga sageli vastupidine – juba alguses on tal visioon lõpptulemusest ning see suunab materjalivalikut. „See teeb tööprotsessi keerulisemaks, eriti eritellimuste puhul,“ ütleb ta. „Kui kliendil on kindel soov materjali või värvi osas, võib seda taaskasutatult olla väga keeruline leida.“

Materjalide otsimine on mõlema jaoks loomeprotsessi lahutamatu osa. Tuuliki käib regulaarselt taaskasutuskeskustes, kust leiab nii rõivaid kui ka kardinaid, laudlinu ja muid suuri kangaid. „Kõik ei pea olema vanadest rõivastest tehtud – taaskasutusest leiab ka väga palju puhast kangamaterjali,“ ütleb ta. Mõnikord muutub materjali otsimine lausa detektiivitööks: „Kui on vaja lõpetada ese ja puudu on tükk kollast kampsunit, siis käidki läbi kümme poodi.“ Enamasti leiavad nad vajaliku siiski oma materjaliladudest. „See oleneb projektist, kas loome enda jaoks või on tegemist eritellimusega,“ lisab Eva Lotta.

„Minu ideaalklient olen mina ise – see on sihtgrupp, keda ma kõige paremini tunnen,“ tunnistab Eva Lotta. Kooliajast on tal meeles mõte, et disainer peab looma teistele, mitte endale, kuid tunneb, et tema tugevus on just sarnaste väärtuste ja eneseväljendussooviga inimestele disainimine. „See ei tähenda, et see piiraks mu klientuuri. Vastupidi, eriti rõõmustav on, kui minu loomingu valib keegi, kes pole üldse minu moodi.“

Tuulikile aga vastupidi meeldib samastuda erinevate inimestega. „Mul ei ole üht kindlat ideaalklienti. Mulle meeldib astuda kliendi kingadesse,“ selgitab ta. Ta naudib erinevate inimestega töötamist, nende esteetika tajumist ja kliendiga ühise keele leidmist. „Mulle väga meeldib siseneda kliendi mõttemaailma ja temaga koos mängida. Aga ma ei tee kunagi midagi sellist, millele ma ei julgeks oma nimesilti külge panna.“

Kui looming sünnib ilma konkreetse tellijata, laseb Tuuliki end juhtida intuitiivselt, kas siis tujust, materjalist või hetke esteetikast. Samas on tal kliente, kes on aastate jooksul jäänud talle truuks. „Nad ütlevad lihtsalt: Tuuliki, tee mulle midagi. Äärmisel juhul lisavad, et võiks olla villane ja punane,“ muigab ta. „See ongi ideaalklient, kes sind täielikult usaldab ja kellega ootused ja lootused klapivad. Sa saad teha, mis sa tahad ja võid enam vähem kindel olla, et ta ei võta sinu disaini vastu lihtsalt viisakusest, vaid siira rõõmuga.“

Eva Lottale on kõige tähenduslikumad disainid need, mis valmivad tema väljatöötatud harutamistehnikaga. „Ma kasutan kaltsukatest pärit kudumeid, mis on sageli viiesendi päeval kõige viimaste hulgas – topilised ja mitte kellelegi vajalikud,“ selgitab ta. Harutamise ja ümbertöötlemise kaudu sünnib neist täiesti uus tekstuur ja materjal.

Protsess ise on aga äärmiselt ajanõudlik. „Vahel küsin endalt, mis mul viga on, et sellise asjaga tegelen,“ ütleb Eva Lotta muigega. „See nõuab sõrmeakrobaatikat, õmmeldes hingan sisse materjalikiudu ja ühe särgi tegemine võtab umbes kaks päeva.“ Just see pingutus annab neile toodetele tema jaoks erilise väärtuse. „Arvestades ajakulu ja omahinda, on see toode väärt palju rohkem, kui hind kunagi peegeldab. Aga kliendile seda lahti seletada on üks keerulisemaid asju.“

Tuuliki nõustub. „Kliendid ei taju, kui palju töötunde nende tekstuuride loomine nõuab. Isegi need, kes natuke õmblemist mõistavad. Seda oskavad hinnata ainult oma ala spetsialistid, kes on moe- või käsitööinimesed, aga neid ei ole palju. “

Ka tekstiilikunstnikud on Eva Lotta käest küsinud, kuidas ta sellist materjali loob. „Kui ütlen, et ma ei loo, vaid harutan, siis nad ehmuvad ära. Alles siis saavad nad aru, mis töö see tegelikult on,“ räägib ta.

Eva Lotta tunnistab, et kuigi tahaks öelda, et trendid teda ei mõjuta, ei ole see päris tõsi. „Alateadlikult mõjutavad nad kindlasti. Ma saan inspiratsiooni enda ümbrusest ja minu ümber on trendid. Kui loon, siis ma ei mõtle neile otseselt, aga need on ikkagi õhus.“

Tuuliki nõustub. „Ei ole võimalik töötada moeloojana nii, et trendid üldse ei mõjuta. Trendid tekivad ju sellest, et midagi on õhus – mingi tajutav suund või energia. See ei ole konkreetne värv või lõige, vaid pigem ajastu tunnetus. Kui oled moelooja, siis paratamatult oled selles laines kaasas.“

Eva Lotta sõnul ei piisa loomiseks ainult inspiratsioonist, vaja on ka õiget meeleseisundit. „Inspiratsioon võib tulla, aga kui sul ei ole loomingulist meeleolu, siis ennast looma sundida on võimatu.“

Ka pooleliolev töö ei pruugi Tuuliki sõnul edasi liikuda, kui pole õiget meeleolu. „Tööprotsess on pidev looming. Peab olema mingi motivatsioon. Kui on mõni eriti kihvt tellimus, tekib kohe tõus, aga kui oled kaks nädalat üksinda ateljees ja pusid… ja ei tea, kas keegi üldse näeb või reageerib sinu loomingule, siis motivatsioon kaob täielikult.“ Sellistel hetkedel aitab vaid aeg. „Siis tulebki lihtsalt mitte midagi teha. Praktika on näidanud, et see ei kesta lõputult, tegutsemissoov tuleb tagasi.“

Inspiratsiooni soovitab Eva Lotta ammutada ebaatraktiivsest. „Lihvitud ilu keskel ideed korduvad, aga ebaatraktiivses on palju rohkem originaalsust. Meie töös köidab mind piiridest välja tulemine, vabadus, transformatsiooni ja metamorfoosi protsess – see on meeletult ilus.“ Tema sõnul võib isegi sõna „kole“ omandada uue tähenduse, kui seda teisest vaatenurgast vaadata.

Tuuliki leiab jõudu ka täielikust eraldatusest. „Mul on selle jaoks üks eriline koht, onn Saaremaal, Muraja poolsaarel. See asub looduskaitsealal, kuhu on väga raske minna: mitu kilomeetrit läbimatut teed, elektrit ei ole, internetti ei ole. On vaid onn, meri ja loodus. Sinna jõudes läheb mul alguses pool päeva, et vaikusega harjuda. Ja siis edasi oled lihtsalt selles vaikuse mullis. Tunned, kuidas mõtlemine  totaalselt muutub. Kaugened kõigest välisest ja sukeldud enda sisemaailma. Sealne ürgne loodus annab meeletult energiat. Ükskõik kuhu vaatad, kõik on harmooniline ja kaunis, sest looduses ongi kõik harmooniline ja kaunis.“

Eva Lotta ja Tuuliki koostöö ei piirdu ainult disainimisega – New Life Studio on kujunenud ka kogukonna paigaks. „Juba kolmandat aastat teeme loovõmblemise töötube. Meile tulevad inimesed, kellel on kodus poolikud projektid. Kas on midagi vaja kitsamaks teha, midagi parandada, midagi täiesti ümber luua. Meil on masinad, juhendamine ja igaüks saab tulla just oma projektiga,“ räägib Tuuliki. Samas rõhutab ta, et tegu ei ole tüüpilise kursusega, kus kõik õpivad sama asja. „Kes tahab teha uut eset, kes vana ümber – me juhendame kõiki individuaalselt,“ selgitab ta.

Sama põhimõte kehtib ka aksessuaaride ja nahatöö töötubades, kus inimesed tulevad oma materjalide ja ideedega ning disainerid aitavad neil samm-sammult loomeprotsessiga edasi.

Eva Lotta toob välja ka stuudio uue suuna: „Tahame ruumi kasutada näiteks sünnipäevade ja tiimiürituste korraldamiseks, kus inimesed saaksid võimaluse siduda sündmus loovusega, et igaüks saaks midagi oma kätega teha.“ Üks prooviüritusena korraldatud sünnipäev andis juba kinnitust, et see formaat kõnetab. „Tagasiside oli väga hea,“ ütleb Tuuliki.

Rääkides tulevikust, ütleb Eva Lotta ausalt: „Mu eesmärk on üsna lihtne, et ma saaksin disainerina jätkata. Et see oleks päriselt võimalik. Kõik mu energia läheb sellele.”

Tuuliki lisab, et soovib eelkõige, et stuudios hakkaksid toimuma need üritused ja kohtumised, milleks ruum loodud on. „Et poeosa avaneks, et inimesed tuleksid tänavalt sisse, et oleks liikumist ja loomingulist elu.“

„Ja natuke võiks olla ka stabiilsust. Ma ei tea, kas see on üldse võimalik, aga ma loodan,“ lisab Eva Lotta.

„Ma tahaks mõelda, et Eesti disaini identiteet muutub järjest tugevamaks. Mul on tunne, et sellest ajast, kui ma kooli lõpetasin, on disainimaastik juba õppevaldkonnana palju arenenud ja muutunud populaarsemaks. Igal aastal tuleb peale üha rohkem uusi ja värskeid disainereid. Globaalne põimumine on samuti kasvanud: tehnoloogia ja ringmajandus seostuvad disainiga aina enam. Ma loodan väga, et see suund ainult tugevneb,“ räägib Eva Lotta.

Tuuliki aga toob välja ka teise vaatenurga. „Üks asi on Eesti disain, mida me näeme poodides. Selleks, et seal müüa, tuleb teha mööndusi – luua tooteid, mis müüvad. See ei ole alati see puhas, südamest tulev disain, mida sa tegelikult tahaksid teha. Ja suure osa sellest, mida me disainipoodides näeme, ongi valminud just müügile mõeldes. Ma ei halvusta seda, aga need on kaks erinevat maailma. Küsimus on, kui palju me üldse näeme seda päris Eesti disaini, mis sünnib kompromissideta.“

Eva Lotta rõhutab toetava võrgustiku olulisust. „Soovitaks leida enda ümber inimesed, kellega koos areneda ja tööd jagada. Üksi saab ka hakkama, aga see on lihtsalt kordades raskem. Tiimina jõuab kaugemale ja kiiremini.“

„Tiim võiks veel suuremgi olla,“ lisab Tuuliki muiates.

Eva Lotta sõnul on disaineritel sageli harjumus töötada üksinda ja hoida oma loomingut väga isiklikuna. „Kui oled loonud midagi väga enda oma, on raske seda jagada. Aga maailmas on nii palju näiteid brändidest, mis on alguse saanud tiimitööst ja pole ime, et nad on edukad. Jagatud koorem viib tõesti kaugemale.“

Tuuliki: „Mul oli kõrvu jäänud, et selline programm on olemas. Läksin kodulehele, lugesin, mida pakutakse, ja see tundus kohe väga ahvatlev – kõik need koolitused, võimalused, kontaktid. Liitusimegi. Olen siiani super rõõmus, et seda tegime. Väga palju infot, inimesi ja mõtteid on tulnud just sealt kaudu. Soovitan igale noorele ettevõtjale.“

Eva Lotta: „Ettevõtjaks ei sünnita. Eriti kui tuled kunstivaldkonnast – ettevõtluspoolt tuleb endas teadlikult arendada ja õppida. See ei tule kunstnikule loomulikult… vähemalt mitte mulle,“ ütleb ta naerdes.