NÜÜD CERAMICS: kannatlikkuse kunst ehk elu portselaniga

NÜÜD CERAMICS: kannatlikkuse kunst ehk elu portselaniga

16.11.2026

Tallinn Design House’i uues Artist Series’i loos kohtume Nüüd Ceramicsi looja Mariana Laanega tema stuudios. Esimesena tervitab meid hubane ja minimalistlik ruum, kus on mõnus istumisnurk, riiulitel tema keraamika ning taganurgas seisavad seina ääres ka Mariana enda maalid. Kõrvalruumis on aga hoopis teistsugune maailm: töökojast leiab kipsvormid, portselanimassi, riiulid töösolevate toodetega ja keraamikaahjud. Just siin valmivad kõik Nüüd Ceramicsi tooted.

Pirtsakas portselan

Mariana seob ette põlle ja hakkab tutvustama, kuidas portselanist ese sünnib. Riiulilt tõstab ta välja ettepõletatud nõud, mis ootavad glasuurimist. Üks neist on enne põletamist olnud hoopis teist värvi, teine on ahjus märgatavalt väiksemaks muutunud. Portselan võib põletamisel kahaneda kuni kakskümmend protsenti. „Valmistad suure eseme, aga ahjust võtad välja selle väikese koopia,” ütleb ta muigega.

Seejärel valab ta kipsvormi vedela portselanimassi. Mariana jälgib protsessi vilunud pilguga. Ta on neid liigutusi teinud juba tuhandeid kordi. „See kõik on käe sees, ei pea enam väga palju mõtlema, mida teed,” räägib ta. Mõnikord kuulab ta töö kõrvale muusikat, uudiseid või podcaste, teinekord on lihtsalt oma mõtetega. Kolme lapse emana on need stuudios veedetud tunnid talle võimalus praktilistest igapäevatoimetustest puhata. „Mulle sobib see hästi, et saan korraks end muust maailmast välja lülitada ja tegeleda siin selle pirtsaka, aga armsaks saanud portselaniga.”

Just pirtsakas on portselan tõepoolest. Ta peab kuivama rahulikult, teda ei saa tagant sundida ning iga kiirustatud liigutus võib tähendada eseme purunemist. Mariana sõnastab selle töö ühe olulisema õppetunni lihtsalt: „Isegi siis, kui on kiire, ei tohi kiirustada.”

Kõik algas soovist ise teha

Nüüd Ceramicsi lugu algas 2014. aastal, kui Mariana lõpetas Eesti Kunstiakadeemia. Oma stuudio loomine oli tema jaoks üsna loomulik järgmine samm. Keraamikuna ei näinud ta Eestis just ülemäära palju muid võimalusi erialaselt tegutseda ning pealegi oli tal juba õpingute ajal suur soov luua oma stuudio ja tegeleda loominguliste ülesannetega. 

„Ma olin üsna kärsitu ja ma ei jõudnud oodata, millal saan oma ideid materjalis väljendada” meenutab ta. Nii koliski ta samal aastal praegusesse stuudiosse ja hakkas katsetama ja ideid arendama. Ta teadis, et soovib tegutseda disaini ja kunsti valdkonnas, kuid päris täpselt ei olnud veel selge, millises vormis ettevõtmine lõpuks välja kujuneb. Korraks kaalus ta isegi galeriilaadset ruumi, kuhu kaasata teisi keraamikuid ja korraldada ühiselt näitusi ning müüke. Lõpuks tundus kõige õigem siiski ise disainida, toota ja oma stuudiot juhtida.

Mariana peab erialast haridust väga oluliseks. Tema sõnul ei oleks ta ilma EKA-s omandatud teadmiste ja tehnikateta jõudnud professionaalse tegutsemiseni samal moel. Kool andis talle tööriistad, mille abil oma stiili edasi arendada. Käekiri ise oli aga olemas juba algusest peale: lihtsad ja minimalistlikud vormid, alguses peamiselt must ja valge. Aja jooksul on lisandunud värvid, kuid põhimõte on jäänud samaks.

Ka nimi Nüüd Ceramics sündis soovist rõhutada, et keraamika ei tähenda ainult ajalootunnist tuttavat kammkeraamikat või traditsioonilist savikaussi. Mariana mäletab, kuidas inimesed seostasid keraamikat sageli just millegi vana ja maalähedasega. Tema tahtis näidata, et keraamika sobib suurepäraselt kaasaegsesse interjööri ning võib olla vormilt ja olemuselt täiesti tänapäevane. Nii jõudis ta nüüdiskeraamika mõttest nimeni Nüüd.

Esimestest katsetustest meenub talle piklik kandiline vaagen, mis oli valmistatud ehituses kasutatavast betoonist  ning millele oli lisatud mattkuldne metallaktsent. Kuid üks toode on algusaegadest saadik jäänud eriti oluliseks: jalaga vaagen, millest on saanud üks brändi tuntumaid esemeid ja tõeline bestseller. Seda ostetakse tänaseni ning leidub kliente, kes on Nüüd Ceramicsi nõusid aastate jooksul oma kodus märkimisväärseks kollektsiooniks kasvatanud.

Kiire edu

Brändi algus oli Mariana jaoks üllatavalt hoogne. Ta mäletab hästi Kultuurikatla disainiturge, kuhu mindi kohale autotäie keraamikaga ja kus kaup võis juba paari tunniga otsa saada. „Keraamika läks nagu soe sai,” meenutab ta. Tellimusi hakkas kiiresti tulema ning koostööpakkumised jõudsid temani sageli ise. Ta ei pidanud oma loomingut kuigi palju reklaamima – inimesed leidsid ta ise üles.

Ühel hetkel kasvas töö nii suureks, et stuudio seinad olid täis tellimuste nimekirju. Restoranidele tehti üle kahesaja eseme suuruseid tellimusi ning vahepeal oli Marianal abiks üks, isegi kaks inimest. Korraks tekkis tunne, et väikesest töökojast jääb väheks ja vaja oleks juba ladu või lausa oma keraamikatehast.

Aga suure kasvuga kaasnes ka teine pool. Keraamika valmistamine on füüsiline töö: pikaajalisema tööperioodi lõpuks annavad endast märku randmed ja põlved, töö käigus tuleb pidevalt tõsta raskeid materjale ning korraga väga palju esemeid toota pole võimalik ainult kahe käega. Lisaks oleks suurema tootmise käivitamine tähendanud suuri investeeringuid ja tõenäoliselt investorite kaasamist. Eesti turu väiksust arvestades ei tundunud see Mariana jaoks kõige mõistlikum tee.

Ta otsustas, et ei taha muuta oma loomingulist stuudiot tootmisettevõtteks. Olulisem oli leida tasakaal, kus tellimusi jagub, kuid töö pakub endiselt rõõmu. Praegu on ta igapäevaselt peamiselt üksi ning suuremate tellimuste puhul aitab teda üks pikaajaline ja professionaalne koostööpartner. „Peamiselt siiski one man show,” võtab ta oma praeguse töökorralduse kokku.

See ei tähenda, et tööd oleks vähe. Stuudio päevakava määrab suuresti portselan ise. Hommikul jõuab Mariana tavaliselt kümne või üheteistkümne paiku, vahel pärast kiiret peatust ehituspoes. Kõigepealt vaatab ta üle esemed, mis on valmis vormist välja võtmiseks, lihvimiseks, glasuurimiseks või ahju pakkimiseks. Seejärel tegeleb uute tellimustega ja valab järgmised esemed. Tööpäeva juurde kuulub alati ka koristamine – pidev korra hoidmine on tema sõnul üks oluline viis aega säästa. Üle nelja tunni järjest ta tavaliselt töökojas ei tegutse, sest füüsiline koormus on suur. Õhtul jätkub töö sageli kodukontoris: hinnapakkumised, päringutele vastamine ja kliendisuhtlus.

 

Üks ese võib valmida nädalaga, suur tellimus kuudega

Portselanist eseme valmimine on mitmeetapiline protsess, kus iga etapp vajab oma aega. Kui sobivat portselani värvitooni pole valmis, tuleb see kõigepealt kokku segada. Seejärel valatakse ese vormi, jäetakse kuivama, põletatakse esimest korda, lihvitakse käsitsi, glasuuritakse ja põletatakse uuesti. Lõpuks tuleb teostada veel üks lihvimine, et saavutada eseme siidiselt sile pind.  Ahjud töötavad ühe põletuse ajal kuusteist kuni seitseteist tundi ning ka põletustega ei tohi kiirustada, ahjul tuleb lasta rahulikus tempos jahtuda.

Ühe eseme puhul tuleb arvestada vähemalt nädalaga, suuremate tellimuste puhul võib ooteaeg ulatuda kahe kuuni. Mariana ei võta tavaliselt isegi väikest tellimust ette lubadusega, et see saab valmis paari päevaga. „Ma võin ise pausideta töötada, aga portselan dikteerib siiski tempo. Ja sellega tuleb arvestada.”

Kannatlikkust läheb vaja ka tootearenduses. Kõik, mida disainer paberil ette kujutab, ei pruugi portselanis teostatav olla. Näiteks väga peenikese jalaga vormid võivad ahjus oma kuju kaotada ning liiga õrnad detailid ei pruugi igapäevases kasutuses vastu pidada. Mariana mõtleb esemete puhul ka sellele, et need oleksid kasutatavad veel kümne või kahekümne aasta pärast. Talle meeldivad lihtsad vormid, sest need lasevad materjali võlul esile tulla. 

Üks huvitavamaid näiteid Mariana käekirjast on latte komplekt, mille juurde kuulub väike pulgakujuline detail. See on tema jaoks justkui lusika edasiarendus, kuid samal ajal annab komplektile visuaalselt sihvakust juurde. Klient ei pruugi esmapilgul päris aru saada, milleks seda vaja on ning lisaks on pulk ise habras ning seda on keeruline toota. Ometi on Mariana otsustanud seda edasi teha, sest ilma selle väikese detailita poleks komplekt tema meelest terviklik.

Klientide erisoovidele tuleb ta võimaluse piires vastu, eriti värvide osas. Punane, mida sageli küsitakse, on aga portselani puhul keeruline toon, sest kõrgetel temperatuuridel kipub see ahjus välja põlema. Mõnikord on küsitud ka, kas nõudele saaks lilli peale maalida, kuid selliste soovide puhul soovitab Mariana pigem mõne teise keraamiku poole pöörduda, kelle stiiliga see rohkem haakub. Ta eelistab jääda truuks minimalismile.

Kliendid, kes ehitavad oma kodu ümber nõude

Aastate jooksul on Nüüd´i klientuur muutunud. Kui varem tellisid nõusid restoraniomanikud, siis praegu jõuavad stuudiosse sageli inimesed, kes rajavad uut kodu või sisustavad põhjalikult oma kööki. Nendega koos töötavad tihti sisearhitektid, kes aitavad valida värve, toone ja sobivaid vorme. Tulemuseks võib olla terve komplekt – praetaldrikud, desserttaldrikud, kausid, kruusid, vaagnad ja vaasid. Mariana meenutab üht hiljutist tellimust, kuhu kuulus üle kaheksakümne eseme.

Teine oluline grupp on püsikliendid ja disainikollektsionäärid, kes täiendavad oma nõudekogu igal aastal mõne uue vormi või värviga. Mõne inimese kodus leidub ilmselt nii suur valik eri toonides Nüüd’i esemeid, et Mariana sõnul võib see meenutada lausa vikerkaart.

Püsikliendisuhted võivad olla ka väga detailsed. Üks klient tellis viis aastat tagasi oliivitooni nõud ning pöördus uuesti, soovides sama komplekti täiendada. Probleem oli vaid selles, et Mariana oli vahepeal värvi täpse retsepti kaotanud. Nii kulus tal pea nädal, et täpne toon uuesti välja töötada. Sellised tellimused on tema jaoks samas põnevad, sest klientidel on sageli väga konkreetne nägemus ning ka kõige väiksem detail on nende jaoks väga oluline.

Hinnastamine pole aga alati lihtne. Portselani ja teiste materjalide sisendhinnad on viimastel aastatel tõusnud ning see peab kajastuma ka toodete hindades. Mariana arvestab materjalikulu ja oma tööaega, sest alla omahinna müümine ei oleks jätkusuutlik. Samas ei taha ta mõelda oma loomingust kui ärist. „Ma naudin oma tööd ja aina vähem mõtestan seda  äritegevusena.” Tema jaoks on oluline, et ettevõtmine tuleks omadega toime ja saaks jätkuda, kuid loomingulise töö mõte ei saa tema sõnul olla võimalikult suure raha teenimine. „Raha teenimiseks on paremaid valdkondi.”

Rahvusvahelisus

Nüüd Ceramics’i looming on jõudnud ka Eestist kaugemale. Algusaastatel tuli koostööpakkumisi ja tellimusi ka välismaalt ning Mariana saatis oma loomingut Ameerikasse, Saksamaale, Prantsusmaale ja naaberriikidesse. 

Praegu suhtub ta rahvusvahelisse müüki veidi teisiti. Portselan on habras ja selle transportimine kulukas. Algusaastatel juhtus, et saadetistest jõudis kohale vaid osa ning umbes kolmandik esemetest võis olla purunenud. Tänaseks on Mariana küll pakkimise selgeks saanud, kuid küsimus pole ainult selles, kas ese jõuab tervena kohale. Pakendamise ja transpordi hind võib kujuneda sedavõrd kõrgeks, et tegevus kaotab mõtte.

Ta võrdleb keraamikat toiduga: igal pool leidub kohalikke tegijaid, kelle looming sobib just selle piirkonna inimestele. „Nagu me ei impordi porgandeid Ameerikast, pole ka keraamikat otstarbekas teiselt poolt maakera tellida.” Kindlasti on võimalik leida sobiva stiiliga keraamikategija oma koduriigist või lähiriikidest ja toetada kohalikku tootmist. See on igas mõttes praktilisem kui ka keskkonnasõbralikum.

Ka tootmisjääke püüab Mariana võimalikult palju ära kasutada. Portselanimassi jäägid ei lähe lihtsalt prügisse, vaid neist on võimalik valmistada erinevaid esemeid. Ühes tooteseerias on portselanijäägid segatud betooni sisse ja sellest massist on vormitud vaagnatele jalad.  Nii kulub toote valmistamiseks vähem betooni ning pind saab huvitava tekstuuri. Sellised tööd on jõudnud Eesti Disainerite Liidu kaudu ka rahvusvahelistele disaininäitustele, sealhulgas New Yorki ja Kanadasse.

Edu tähendab ka vabadust valida

Kui Mariana mõtleb Nüüd Ceramicsi suurimale saavutusele, ei nimeta ta ühte kindlat toodet ega näitust. Tema jaoks on suur võit hoopis see, et bränd on tegutsenud järjepidevalt juba üle kümne aasta. Keraamika valdkonnas nii pikalt oma asja ajada pole sugugi väike saavutus. „Kui klient küsib, kaua olete tegutsenud ja vastad, et pea kaksteist aastat, siis korraks on endalgi seda raske uskuda. ”

Tulevikku vaadates ei igatse ta tingimata suuremat stuudiot ega keraamikatehast. Pigem soovib ta, et ka aastate pärast oleks kõik enam-vähem samas heas kohas: tellimusi ja koostööpakkumisi jaguks, saaks näitustel osaleda ning jääks aega uute toodete ja ideede arendamiseks. Mariana hindab kõrgelt vabadust ise otsustada, millises suunas liikuda ja mida järgmiseks ette võtta – kas luua uus tooteseeria, teha koostööd mõne teise disaineriga või liikuda hoopis keraamiliste installatsioonide suunas.

Vahel küsitakse, mis oleks siis, kui oleksid valinud teise tööalase tee. Enne keraamikuks saamist õppis Mariana majandusteadust ja omandas vastava eriala. Paljud tema endised kursusekaaslased töötavad pankades või muudes finantsasutustes. Mariana ütleb, et ilmselt oleks ka temast saanud majandusanalüütik või finantskonsultant, aga elu tegi hoopis sellise huvitava pöörde. Ja praeguseks on ta elu täis kunsti ja loomingut ning tundub, et ta ise naudib seda täiega.

Tutvu NÜÜD Ceramics toodetega SIIN.

 

Intervjueeris: Margaret Aidla // Fotografeeris: Karmen Alamets