Mariana seob ette põlle ja hakkab tutvustama, kuidas portselanist ese sünnib. Riiulilt tõstab ta välja ettepõletatud nõud, mis ootavad glasuurimist. Üks neist on enne põletamist olnud hoopis teist värvi, teine on ahjus märgatavalt väiksemaks muutunud. Portselan võib põletamisel kahaneda kuni kakskümmend protsenti. „Valmistad suure eseme, aga ahjust võtad välja selle väikese koopia,” ütleb ta muigega.
Seejärel valab ta kipsvormi vedela portselanimassi. Mariana jälgib protsessi vilunud pilguga. Ta on neid liigutusi teinud juba tuhandeid kordi. „See kõik on käe sees, ei pea enam väga palju mõtlema, mida teed,” räägib ta. Mõnikord kuulab ta töö kõrvale muusikat, uudiseid või podcaste, teinekord on lihtsalt oma mõtetega. Kolme lapse emana on need stuudios veedetud tunnid talle võimalus praktilistest igapäevatoimetustest puhata. „Mulle sobib see hästi, et saan korraks end muust maailmast välja lülitada ja tegeleda siin selle pirtsaka, aga armsaks saanud portselaniga.”
Just pirtsakas on portselan tõepoolest. Ta peab kuivama rahulikult, teda ei saa tagant sundida ning iga kiirustatud liigutus võib tähendada eseme purunemist. Mariana sõnastab selle töö ühe olulisema õppetunni lihtsalt: „Isegi siis, kui on kiire, ei tohi kiirustada.”