Birico: luksuslik ja praktiline siid

Birico: luksuslik ja praktiline siid

01.08.2025

Seekord käisime Tallinn Design House’i Artist Series projektiga külas Birico brändi loojal Birgit Usinal tema armsas kodus Jüri metsade kõrval, kus valmivad esmapilgul lihtsad, kuid sisult sügavalt läbimõeldud siidist tooted.

Millega Birico tegeleb?

Birico loob siidist funktsionaalseid tooteid. Sõna funktsionaalne võib kõlada veidi segadusttekitavalt, aga selle all pean silmas tooteid, mis muudavad meie igapäevaelu paremaks, mugavamaks ja stiilsemaks. Ma ei loo küll Mona Lisat, aga loon näiteks hommikumantli, mis paneb sind end tundma naiselikuna ja hästi. Ja samal ajal, kui sa seda kannad, hoolitseb see ka su naha eest.

Milline on su enda taust ja kuidas sa jõudsid siidist toodete tegemiseni?

Ma olen täielik hunt Kriimsilm. Olen õppinud rahvusvahelisi suhteid, aga teinud kõikvõimalikke töid. Olen olnud julgestaja lennujaamas, töötanud kuus aastat Coca-Colas raamatupidajana. Alates 2010. aastast olen rohkemal või vähemal määral olnud seotud ürituskorraldusega.

Kui tuli COVID ja üritusi enam korraldada ei saanud, sattusin ettevõtlusesse. Tegelikult olen alati tahtnud ettevõtjaks saada, aga alati jäi natuke puudu. Näiteks oli mul hirm turvatunde kadumise ees, et enam ei tule palka kindlal kuupäeval. Kui sain töölt koondatud, hakkasin esialgu Ukrainast looduskosmeetikat maale tooma.

Aasta hiljem, kui Ukrainas algas sõda, muutus see tegevus keeruliseks. Vahel jäi kaup piiri taha, vahel varastati see autost ära. Laos tekkisid augud, aga klientidele oli vaja midagi pakkuda. Samal ajal kogesin tugevat stressi ja ärevust, mis tõi kaasa uneprobleemid.

Nii need kaks olukorda – vajadus uute toodete järele ja isiklik uneprobleem – viisid mind siidini. Mitmest kohast hakkas tulema infot, et siidist juuksekummid kaitsevad juukseid ja siidist padjapüürid aitavad paremini magada. Kuna ma juba müüsin šampoone, sobis see juuste teema hästi mu olemasolevasse valikusse. Leidsin ühe toreda pereettevõtte Hiinast, kes oli nõus tegema mulle väikese partii tooteid minu disaini ja soovide järgi. Kui tooted Eestisse jõudsid oli inimeste huvi suur.

Kuna Ukrainaga muutus suhtlus järjest keerulisemaks, siis kaks aastat tagasi tegin otsuse luua oma bränd. Alguses ma ei teadnud täpselt, mida tegema hakkan, aga üks mu tuttav prantslanna, kes on coach, ütles: alusta sellest, mis sul juba olemas on. Ja mul oli juba siid.

Esimeste toodete, brändingu ja nime väljatöötamine võttis aega peaaegu kaks aastat. Ainuüksi nime leidmisele kulus kuus kuud. Ja siin ma täna olen.

Aga kust tuleb brändi nimi Birico?

Mul oli kunagi kass, kes väga armastas siidist padjapüüre, aga kes kahjuks ei ole enam meie seas. Temast inspireerituna tahtsin alguses natuke nimega mängida, midagi stiilis silk cat. Aga selgus, et sellise nime oli juba üks betoonifirma ära võtnud.

Tahtsin nimesse tuua ka natuke põhjamaist tunnet – näiteks midagi nagu cold frost –, aga ilmselgelt on sellised veebiaadressid juba suurte rahade eest ära ostetud.

Minu elus on olnud väga-väga oluline inimene minu vanaisa. Ühel õhtul, kui koos kaaslasega voodis pikutasin, ütlesin, et tahaksin selle brändi kuidagi vanaisaga siduda. Vanaisa hüüdis mind Biri’ks. See nimi üksinda ei kõla minu meelest eriti, aga siis mõne minuti pärast ütles mu kaaslane: aga Birico?

See kõlas kohe õigesti. Biri – need on minu juured, minu lugu, minu ajalugu. Co – see on kõik need inimesed, kes on minu selja taga, kes mind toetavad. Ja see kõik kokku moodustabki Birico.

Ma tahtsin kindlasti, et nimes oleks ka natuke välismaist kõla. Hakkasin uurima, kuidas vanasti, 1940ndatel USAs, brändidele nimesid pandi – võeti tükke erinevatest allikatest ja pandi need kokku. 1940ndad olid ka naiste ärkamise aeg, pin-up ajastu. Ja siis ma mõtlesin: see on märk. See ongi see õige nimi.

Miks on siid nii hea materjal ja millist siidi sa kasutad?

Maailmas on üle 20 erineva siidiliigi. Kui tegu on loodusliku siidiga, siis tuleneb selle nimi sellest, mida siidiussikesed söövad. Või siis sellest, millega siid on kokku segatud. India siidil on näiteks mitmeid sorte, aga seal on päris siidi tegelikult vaid väike protsent. On ka siide, mida tehakse näiteks ämblikuvõrgust, kuid need on muidugi ülikallid.

Mina kasutan Mulberry siidi. See on oma nime saanud sellest, et siidiussid söövad Mulberry puu lehti. See on üks maailma luksuslikumaid ja mõnusamaid siide.

Tegelikult siid materjalina teebki juba 70% tööst minu eest ära. Mulberry siid on väga hea, sest see on väga libe. Biricol on 99% toodetest valmistatud kõrgläikega siidist. Kui sa paned pea padjale, siis siidiga on hõõrdumine 60% väiksem kui näiteks puuvillase padjapüüriga. Puuvillane padjapüür mõjutab näonahka igal ööl mikro tasandil, muutes seda järk-järgult õhemaks. Ja mida õhem nahk, seda kiiremini tekivad kortsud, tumedad silmaalused ja muud nahaprobleemid.

Me mõtleme tihti kreemidele ja toonikutele, aga unustame, et nägu puutub padjapüüriga kokku ligi kaheksa tundi järjest. Samas ei pese me padjapüüre kuigi tihti – tegelikult peaks tavalist padjapüüri pesema minimaalselt kord nädalas. Siidiga on lihtsam: see ei ima baktereid, tolmu ega seeni, mistõttu sobib hästi ka allergikutele ja näiteks tolmuallergia puhul. Akne puhul peaks padjapüüri lausa iga päev vahetama, et vältida tsüklit, kus bakterid kanduvad padjapüürilt tagasi näole. Siidiga seda probleemi ei ole.

Samuti ei ima siid niiskust. Kui paned ööseks peale kallid kreemid või hooldusvahendid juustesse, siis tavaline padjapüür võib selle kõik endasse imeda. Siid jätab selle aga su naha ja juuste jaoks alles. Minul on näiteks hästi õhuke, aga tihe juus ja varem olid mul hommikuti pidevalt sõlmed juustes ja talveperioodil ka staatiline elekter. Kui hakkasin siidist padjapüüri kasutama, kadus see probleem ära.

Siidist on palju abi ka juuksekummide puhul. Tavaline juuksekumm koormab üht kindlat kohta juustes – see murdub, jääb lainesse, muutub nõrgemaks. Siidist juuksekumm hoiab juukseid, aga ei kahjusta neid, ei ima niiskust ega jäta jälge sisse.

Minu lemmikomadus Mulberry siidi juures on aga see, et ta reguleerib temperatuuri. Kui toas on palav, siis siid tundub jahedam, ja kui külm, siis hoiab ta kehasoojust. Üks minu uneprobleemide põhjustest oligi see, et kui olin ärev, läks padi kiiresti soojaks ja ma ärkasin tihti üles. Siidist padjapüüriga ma peaaegu ei vaheta enam padja poolt – see on kogu öö sama mõnus. Kui ma reisin, siis võtan oma padjapüüri alati kaasa. Ühelt poolt see aitab füüsiliselt, teiselt poolt ka psühholoogiliselt – tekib kodutunne ja uni tuleb kiiremini.

Lisaks on meil ka erinevat tüüpi siidist unemaske, mis aitavad näiteks silmade kuivuse puhul. Olen ise läbi teinud mitu silmaoperatsiooni ja tänu siidile on mul vähem kuivust ja parem silmaümbruse naha seisund. Uuringud näitavad, et unemaskiga magamine aitab kiiremini uinuda, tagab sügavama une ja maandab ärevust. Siid lisab sinna juurde naha hoolduse ja luksuslikkuse. On isegi mõõdetud, et inimesed magavad unemaskiga 68% paremini – ja kui see on veel siidist, siis lisaks 30% paremini.

Ja lõpuks, siid annab ka lihtsalt hea tunde. Me jagame oma aega ja asju kogu aeg perega, aga kui sul on midagi, mis on ainult sulle ja mis iga kord tekitab sinus erilise tunde, siis see on oluline. Mulberry siid on tänaseks palju kättesaadavam ja ei ole enam nii kallis. See annab sulle enesekindlust ja naiselikkust. Nagu pesuga – keegi ei näe, aga sina tead.

Kas oled mõelnud ka mõne teise materjali kasutamise peale?

Kusjuures ei ole. Maailmas ja ka Eestis on väga palju ägedaid disainereid, ja ma usun, et just see võikski olla minu eristumise koht. Keskenduda ainult siidile ja leida sellele võimalikult palju erinevaid kasutusviise.

See materjal ise teeb juba nii palju tööd ära. Tal on pikk ajalugu ja ta on mänginud olulist rolli ka majanduse arengus – mõtleme kasvõi siiditeedele. Seetõttu ei ole ma teistele materjalidele isegi mõelnud.

Kust sa saad inspiratsiooni uute toodete tegemiseks?

Väga tihti tuleb inspiratsioon isiklikust vajadusest. Samas on minu ellu sattunud ka palju inspireerivaid naisi – seega pärineb suur osa ideedest teiste naiste vajadustest.

Näiteks hommikumantli puhul kuulsin, kuidas mu sõbranna, kolme lapse ema, ütles, et tal on kogu aeg hommikumantli vöö kadunud. Ta armastab siidi, aga ei taha olla laste ees poolpaljas. Või et hommikumantlid on tihti liiga lühikesed ja ei kata piisavalt, nii et sa ei tunne end turvaliselt. Sellised hetked panevadki minu peas visuaali tööle.

Ma olen hästi visuaalne inimene. Kuigi lõpetasin reaalklassi ja olen töötanud reaalaladel, on loovus ja visuaalne pool minus väga tugevalt olemas. Kui mul tekib mingi visioon, siis ma ei saa enne rahu, kui olen selle kas kirja pannud või üles joonistanud ning sellest hakkabki toode sündima.

Mul on ka loodusega väga tugev side. Meie kodus on elanud neli põlvkonda tugevaid naisi, kes kõik on olnud seotud kas õmblemise, loomise või käsitööga. Vahel piisab lihtsalt juurte juurde tagasi minemisest ja ideed hakkavad jälle tulema.

Milline on su tööprotsess ideest toote valmimiseni?

See sõltub toote keerukusest. Tailor-made tüüpi keerukamate toodete puhul võib arendus võtta üle aasta. Näiteks hommikumantli puhul võttiski kogu protsess aega umbes aasta. Esimene mõte oli, et tahan luua hommikumantli, mis on naiselik, paitab kõiki kurve, paneb sind end hästi tundma ja on samal ajal ka praktiline.

Sellest visioonist sündis väike sketch, mille ma ühel hetkel paberile kritseldasin. Seejärel kirjeldasin oma tootmispartnerile, kuidas see peaks välja nägema. Nemad lõid selle põhjal visuaali ja me hakkasime seda koos kohandama. Tavaliselt on mul detailid peas millimeetri täpsusega – selle koha pealt olen natuke perfektsionist ja minuga on keeruline töötada.

Kui visuaal oli paigas, siis tuli järg materjali- ja värvivalikule. Siidi on erineva paksuse ja läikega ning igal väiksel detailil on roll. Vahepeal jäi projekt pausile, sest alustava disainerina ei ole ressursse just ülearu. Kui olime natuke kasvanud, tulin selle teema juurde tagasi. Siis hakkasime tegelema ka lõigetega. Neljas hommikumantel, mis valmis, oli lõpuks täpselt see õige.

Lihtsamate toodete puhul, nagu näiteks peavõrud või juukseaksessuaarid, on protsess kiirem, sest materjalikulu on väiksem ja toorikute tegemine lihtsam. Juukseklambrite arendus võttis aega umbes kuu, alates ideest kuni esimese toorikuni.

Peavõrudega läks veidi rohkem aega, sest testisime erinevaid sisutoorikuid. Mõni metallist variant surus ebamugavalt, mõni plastik tahtis puruneda. Lõpuks leidsime sellise plastikpeavõru, mis kohandub pea kujuga, ei suru ega pigista ja seda on kerge kanda.

Minu majast ei lahku ükski toode enne, kui olen selle ise üle vaadanud ja testinud. Kontrollin kõik tikandid, õmblused ja liimikohad isiklikult üle.

Mis on sulle töökeskkonna puhul oluline?

Suvel kasutan oma aiamaja. Tunnen, et suvisel ajal mõjuvad mulle kinnised ruumid ahistavalt, seal teen pigem tehnilisemaid asju. Mul peab kindlasti olema taustaks mingi heli. Näiteks muusika mõjutab mind hästi tugevalt, ma kaon täiesti oma maailma. Mul peab olema võimalus minna süvitsi, ilma et peaksin kellegagi rääkima.

Väga tihti sünnivad ideed ka enne magamaminekut, voodis. Mõte hakkab veerema ja siis ma keerutan tunde, sest lähen nii elevile. Siis panen kiiresti kõik telefoni märkmetesse kirja.

Talvel on mulle oluline, et oleks küünlavalgus ja hästi õdus tunne. Ma ei suuda pikalt ühe laua taga töötada, vahetan tihti asukohta. Kui on jahe, siis meeldib mulle töötada ka voodis, teki all, koos oma kiisudega. Nad sobivad ideaalselt mu töökeskkonda – kui ma toimetan ja nad tulevad nurruma, aitavad nad luua just selle meeleolu, mida mul vaja on.

Stressiseisundis ei tule midagi head. Pead olema avatud. Sageli tulevad ideedki just enne und või hommikul ärgates. Mul on olnud palju kordi, kus ma ei leia mingi probleemi lahendust, aga hommikul ärkan üles ja see on järsku lihtsalt peas olemas.

Kas sa tunned ennast pigem disaineri või ettevõtjana?

See on minu jaoks umbes 50/50. Hetkel positsioneerin end pigem ettevõtjana, aga iga päevaga tunnen järjest rohkem, et minus kasvab ka disaineripool.

Lapsena õmblesin nukkudele riideid, mõtlesin ise rõivaid välja. Kuigi oskan õmmelda, olid minu ema ja vanaema selles alati tugevamad. Mina joonistasin ja kirjeldasin ning vanaema õmbles nende visioonide järgi mulle riideid. Ometi ei ole ma kunagi end disaineriks pidanud – püüdsin pigem minna reaalala suunas.

Ka täna tundub mulle, et ma lihtsalt teen asjad ära, ma ei mõtle, et see võrdub disainiga. Aga siis kõik ütlevad: „Aga sa ju mõtled ise välja, sa lood midagi.“ Ja kui sain oma esimese kirja Tallinn Design House’ilt, mis algas „Tere, disainer“, oli see minu jaoks täiesti uus tunne. Ma ei olnud kunagi end nii defineerinud.

Mis sulle ettevõtte tegemise juures kõige rohkem rõõmu valmistab?

Eks ikka need väikesed võidud. Alguses paned endale hästi palju suuri eesmärke ja töötad nende nimel, aga kuskil poole peal sead juba uue sihi ja ei märkagi, mida vahepeal ära oled teinud. Kui tuli sõda ja sellega kaasnevad tagasilöögid, siis tegin teadliku otsuse, et pean hakkama märkama ka neid väikeseid võite. Ja just need valmistavadki kõige rohkem rõõmu.

Näiteks see, kui tuled välja uue tootega ja saad esimese tellimuse. Kui tuli esimene hommikumantli tellimus, olin nagu väike tüdruk, keksisin mööda tuba ringi. Või kui klient annab ägedat tagasisidet. Üks naine, kes soovis hiljem suurust vahetada, ütles, et see on kõige ilusam hommikumantel, mida ta näinud on. Sellised hetked lihtsalt paitavad hinge.

Me tihti unustame endale pai teha, sest kogu aeg on tunne, et peab edasi liikuma ja järgmise asja ära tegema. Aga kui keegi päriselt hindab su tööd, see tähendab palju.

Ja muidugi suuremad tunnustused ka – näiteks see, et oleme võitnud kaks Buduaari ilulemmiku tiitlit. See teeb hinge soojaks.

Kas on olnud veel mõni meeldejääv tagasiside kliendilt?

Jaa, just hiljuti jagas Tallinn Design House minuga üht hästi toredat lugu. Üks klient armus ühte mu salli, aga soovis seda mitu korda suuremana. Pood suunas ta otse minu juurde, ma tegin talle suurema salli ja viisin selle isiklikult talle hotelli. Talle meeldis see nii väga, et ta läks poodi tagasi ja ostis endale ka väiksema versiooni.

Ja mis kõige armsam – tema kõrval poes oli üks teine klient, kes samuti salle vaatas, ja siis ta ütles talle: „Teate, see disainer on nii tore naine! Kui tahad, ta saab sulle ka samasuguse suure teha!“ Sellised hetked, kus sinu kliendid muutuvad justkui sinu enda müügimeesteks, need on nii südantsoojendavad.

Või siis, kui keegi räägib mulle: „Saad aru, mulle kingiti nii äge juukseklamber – Birico tegi selle!“ Ja siis ma ütlesin talle, et… noh, mina olengi Birico.

Mulle meeldivad just sellised spontaansed tagasisided. Üldiselt on kliendid olnud väga rahul, ja on näha, et tuleb ka korduvoste. Kui inimene saab siidist „maitse suhu“, siis enam tagasiteed ei ole. Siid on tõesti sõltuvust tekitav.

Mis on olnud siiamaani suurim väljakutse ettevõtte juhtimise juures?

Kõige suurem väljakutse on olnud praegune majanduslik olukord. Ma ei ole tegutsenud ettevõtjana ajal, kus majandus kasvas ja inimestel oli ostujulgust. Alustasin ettevõttega Covidi ajal, mil maailm oli justkui pea peale keeratud. Sellele järgnes sõda ning nüüdseks on jõudnud kätte aeg, kus inimesed ei tee enam nii kergelt kulutusi asjadele, mis ei ole eluliselt vajalikud.

Kui isegi toidutarbimine on vähenenud, siis luksustooteid ostetakse veelgi vähem. Eriti Eestis, kus meid on niigi vähe. Tegelikult, minu toode ju võistlebki ka vorstiga. Ja see teebki olukorra keeruliseks.

Sellises majanduskeskkonnas ellu jäämine nõuab pidevat paindlikkust ja avatust, valmisolekut erinevateks koostöödeks ja ettepanekuteks, et pildil püsida ja inimesteni jõuda.

On olnud kordi, kus olen mõelnud, et äkki peaks minema tagasi palgatööle. Sest siis on vähemalt kindel sissetulek, juhul kui sind ära ei koondata. Aga ettevõtlusmaik on nii tugevalt suus, et kui see mõte tekib, tuleb kohe järele teine: „Ei. Sa leiad selle lahenduse.“

Millised on su tulevikuplaanid, hoolimata keerulisest majanduskeskkonnast?

Olen alati arvanud, et nii nišitootega nagu siidist padjapüürid ja hommikumantlid meie väikeses armsas Eestis kaugele ei jõua. Meil on lihtsalt nii väike turg, kus tööealisi inimesi on umbes 400 000 ja mitut padjapüüri või hommikumantlit inimene ikka vajab, eriti kui nende eluiga on umbes 20 aastat. See tähendab, et turg küllastub üsna kiiresti.

Septembri alguses kolin Inglismaale ja soovin seal oma toodete müüki kasvatada. Minu unistus on avada seal oma väike butiik ning tuua sinna kaasa ka teisi ägedaid Eesti brände. Tahaksin olla justkui spokeperson – inimene, kes räägib meie lugusid ja tutvustab Eesti disaini. Mul on visioon armsast poekesest, kuhu inimesed tänavalt sisse astuvad, saavad tooteid katsuda, näha ja tunda.

Kuidas sa näed Eesti disaini- või ettevõtlusmaastikku disaini valdkonnas?

Meil on Eestis väga palju ägedaid tegijaid. Olen maailmas üsna palju ringi reisinud ja mulle on alati silma jäänud, kui eriline meie disain on. Käisin hiljuti Ettevõtlusinkubaatoriga õppereisil Taanis, kus disain on kas väga minimalistlik või väga värvikas. Eesti on suutnud need kaks stiili omavahel kombineerida. Meil on midagi ainulaadset – natuke ekstravagantsust, natuke minimalismi.

Aga kahjuks oleme ikka veel nagu lihvimata teemant, kellest maailm palju ei tea. Näiteks Lady Gaga on kandnud Eesti disaineri tehtud jakki, aga need nimed ei ole veel nii suured, et jõuaksid laiemalt teadvusesse.

Ma väga loodan, et ühel päeval on Eesti disain maailmas paremini tuntud. Meil on siin nii inspireerivaid lugusid ja loojad, kes on täiesti võrdsed suurte brändidega. Võib-olla saangi ise natukene kaasa aidata, et Eesti disain jõuaks rohkemate inimesteni – eriti nüüd, kui kolin Inglismaale.

Lõpetasid just ka Ettevõtlusinkubaatori 9-kuulise inkubatsiooniprogrammi alustavatele ettevõtjatele. Miks sa otsustasid liituda?

Tegelikult sattusin inkubaatorisse üsna juhuslikult. Ma ausalt öeldes ei olnud varem sellest midagi kuulnud – ja vabandan selle eest inkubaatori ees (naerab – toim. märkus).

Kui ma tulin Biricoga avalikult välja 2024. aasta septembris, ütles mu sõbranna, et toimub üks brändingukoolitus ja kutsus mind kaasa. Mõtlesin, et okei, panen end kirja – tol hetkel polnud mu koduleht veel lansseeritud ja see tundus hea võimalus midagi uut õppida.

Sõbranna ise koolitusele kohale ei jõudnud ja mina jäin liiklusummikusse kinni. Lõpuks jõudsin küll üritusele, aga ausalt öeldes ei mäleta ma sealt väga palju – peale selle, et alguses räägiti inkubatsiooniprogrammist. Et see aitab, on äge ja toetav.

Lõpus haarasin sabast Teelel, kellest sai hiljem minu konsultant, ja küsisin, kas ma üldse sobin kandideerima. Ta ütles, et võimalus on olemas – kandideeri. Aega oli vaid paar nädalat ja mul polnud just palju vabu hetki kandideerimiseks vajalike materjalide kokku panemiseks, aga tundus, et kui selline võimalus antakse, siis tuleb seda proovida.

Ma tahtsin kasvada, ja see programm tundus väga hea väärtusega – eriti kui arvestada, et keegi meist ettevõtjatest ei ole ju väga rikas. Osalustasu on täpselt selline, mille saab ära katta, aga vastu saad kordades rohkem.

Nüüd, kus olen selle läbinud, võin öelda: see on täpselt nii kasulik, kui palju sa ise sellest välja võtad. Kui pingutad, õpid väga palju. Kohtud paljude inimestega, maailmapilt laieneb ja tekivad uued võimalused.

Minu jaoks oli see täpselt õigel ajal, õiges kohas ja õige asi. Midagi, mis pidi juhtuma.

Mis on kõige olulisem väärtus, mida inkubatsioonist oma ettevõtte jaoks õppisid?

Kindlasti kinnitas inkubatsioon mulle seda, et ma olen õigel teel. Seda tunnet tugevdasid nii mentorid kui ka minu konsultant, kes oli tõesti väga toetav ja professionaalne.

Programm aitas mul oma sihti oluliselt selgemaks mõelda. Kuhu suunas liikuda ja millele keskenduda. Fookus sai palju konkreetsemaks. Inkubatsiooni alguses tahtsin näiteks laieneda Poola turule, aga kogu see plaan muutus täielikult, sest protsessi käigus tuli mängu hoopis Inglismaa.

Kõik prognoosid, mille ma alguses koostasin, on täna täiesti teistsugused. See näitab, kui palju pilt selgines ja kui oluline on kohaneda. Inkubatsioon aitas mul Inglismaale kolimise mõtet ja sellega kaasnevat ebakindlust märksa paremini läbi töötada.

Ma arvan, et sain igast valdkonnast midagi: mõnes kinnituse, mõnes täiesti uue teadmise. Aga kõige suurem väärtus oli see, et mu fookus läks palju selgemaks. Kui alguses panin rohkem rõhku voodipesule, siis nüüd on fookus nihkunud disainile ja just juukseaksessuaaridele.

Ka programmi raames tehtud mentorlus Kaubamaja kaubandusjuhiga tõi selle välja – et see valdkond on väga tugev ja seda tasub kasvatada.

Kas sul on endal veel midagi hingel, millest tahaksid rääkida?

Kui sa mõtled, et tahaks midagi ära teha või midagi uut õppida, siis ma soovitan kindlasti inkubatsiooni proovida. See on üliäge kogemus. Mul on nüüd 22 uut kolleegi, kellel on samad valud ja rõõmud. Need on inimesed, kes saavad päriselt aru, mida sa läbi elad. Kui mul tekib mõni küsimus, võin kellelegi neist kirjutada ja ma tean, et nad mõistavad, sest nad on ise samas protsessis.

Selle programmiga kaasneb palju ägedaid võimalusi. Ja lõpuks – kui sa ei unista suurelt, siis sa ei võida ka suurelt. Kes ei riski, see šampust ei joo.

Mis on kõige hullem, mis juhtuda saab? Tegelikult pole asi üldse nii hull. Aga mis on kõige suurem asi, mis juhtuda saab? Kosmos on lagi.