PUUE STUDIO (Sille Randviir): kus detailidest saab identiteet

Sille Randviiri teekond disainini algas Märjamaalt, kus ta kasvas üles ja lõpetas gümnaasiumi. Juba kooliajal hakkas ta katsetama rõivaste ja käsitööga, kuigi tollal ei olnud see veel teadlik soov disaineriks hakata. „Ma arvan, et see disaini pisik tekkis mul keskkooli ajal, umbes kümnendas klassis, kui hakkasin ise vaikselt riiete tegemist katsetama,” meenutab ta. Käsitöö ei olnud tema jaoks juhuslik huvi. „Mu vanavanaema oli rätsep, nii et võib-olla on see natuke geenides ka.”

Pärast gümnaasiumit õppis Sille rätsep-stilistiks ning töötas paar aastat pruut- ja õhtukleitide ning tellimustöödega. Üsna kiiresti tekkis tunne, et tellimuspõhine töö ei anna talle piisavalt loomingulist vabadust. „Sain aru, et see ei ole päris minu teema. Ma tahan ikkagi luua midagi ise,” ütleb ta. See arusaam viis ta Taani, kus ta lõpetas moedisaini bakalaureuseõppe ning sai esimest korda kogeda rahvusvahelist disainikeskkonda, mis mõjutas tugevalt tema hilisemat käekirja.

PUUE STUDIO bränd kasvas välja õpingute ja katsetuste käigus. Brändi nimi ise on pärit Sille lõputööst Taanis, kus ta tegeles keeruliste ja tundlike teemadega, sealhulgas vaimse tervise ja ühiskondlike normide käsitlusega. „Mu lõputöö oli inspireeritud Frida Kahlost ja ma töötasin mental disorder’i ja disability’ga,” selgitab ta. „Tõlkisin selle ära ja nii tuli PUUE.”

Kuigi nimi võib esmapilgul tekitada küsimusi, on selle tähendus Sille jaoks kontseptuaalne, mitte otsene. „See ei ole kuidagi seotud puuetega inimestega. See näitab pigem minu tolerantsust ühiskonnas marginaliseeritud inimeste vastu,” ütleb ta. Ta tunnistab, et on vahel kaalunud nime muutmist, kuid on alati jõudnud samasse kohta tagasi. „Mulle meeldib, et see tekitab küsimusi ja jääb meelde. See on minu jaoks oluline osa brändi identiteedist.”

PUUE STUDIO visuaalne keel on ajas pigem loomulikult välja kujunenud kui teadlikult konstrueeritud. Sille loomingus on selgelt äratuntav asümmeetria, monokroomsus ning detailide rohkus. Eriti metallist elemendid, rihmad ja rippuvad konstruktsioonid. „Mul on hea meel, kui inimesed ütlevad, et mul on äratuntav käekiri. See on suurim kompliment üldse,” ütleb ta. Kuigi vormid võivad tunduda minimalistlikud, on nende sees alati kihilisus ja detailid, mis muudavad iga eseme elavaks. „Minu jaoks on kvaliteet ja detailid väga olulised. Lõiked ei pea olema ülemäära keerulised, aga üks lukk või detail võib kogu toote täiesti teiseks muuta.”

Selle kõige kõrval on Sille protsess aga pidevas muutumises. Ideed ei sünni kunagi ainult paberil või kindlas planeerimisfaasis, vaid arenevad töö käigus. „Isegi kui mul on visioon olemas ja ma joonistan selle üles, siis see muutub töö käigus väga palju,” kirjeldab ta. Sageli jõuab ta lõpptulemuseni hoopis läbi katsetamise mannekeeni peal, kus materjal ja vorm hakkavad ise suunda näitama. Protsess võib kesta nädalatest kuudeni, kuid vahel sünnib ese ka ühe päevaga – siis, kui idee muutub kinnisideeks. „Kui mul tekib mingi tunne, siis ma pean selle kohe valmis tegema.”

Inspiratsioon ei tule Sille jaoks loodusest, vaid pigem linnakeskkonnast ja visuaalsest kultuurist, mis teda igapäevaselt ümbritseb. „Ma ei ole selline, kes käib looduses ja saab sealt inspiratsiooni,” tunnistab ta. „Mind inspireerivad rohkem tänav, arhitektuur, sisekujundus ja inimesed ise.” See annab tema loomingule tugevalt urbanistliku ja rahvusvahelise tunnetuse, mis on tihedalt seotud Skandinaavia disainikeelega.

PUUE STUDIO keskmes on ka materjaliteadlikkus ja ringdisaini mõtteviis, kuigi selle rakendamine ei ole alati lihtne. Sille kasutab võimalikult palju naturaalseid ja kvaliteetseid kangaid ning kombineerib neid taaskasutatud materjalidega. Samas tunnistab ta, et upcycling ei ole tänapäeval enam lihtsalt ideeline valik, vaid ka logistiline väljakutse. „Upcycling on tänasel päeval palju keerulisem, kui sa tahad seda päriselt äriliselt teha,” ütleb ta. „Aga kvaliteet on minu jaoks ikkagi kõige olulisem – ma ei tee lihtsalt odavat toodet.”

Hetkel teeb Sille sisuliselt kõike ise – disainist tootmiseni. See on nii loov vabadus kui ka suurim koormus. „Kõik, mis siin stuudios näete, on minu enda tehtud,” ütleb ta tõsiselt. Kuigi see annab talle täieliku kontrolli, on töömaht jõudnud punkti, kus üksi jätkamine ei ole enam jätkusuutlik. „Ma ei saa seda enam üksi teha. Nõudlus on kasvanud ja ma olen päriselt ülekoormatud.”

Samas tunnistab ta, et delegeerimine ei ole lihtne, kuna tema peas on asjad väga selgelt paigas. „Ma olen suur control freak. Mul on väga täpne visioon ja vahel on lihtsam ise ära teha kui kellelegi selgitada,” ütleb ta ausalt. Siiski liigub ta samm-sammult tiimi loomise suunas, eriti tootmise poolel.

Lisaks disainile on Sille tegutsenud ka stilistina, kuigi see roll on tema jaoks muutumas pigem kõrvaltegevuseks. „Kindlasti tunnen ennast rohkem disainerina,” ütleb ta. „Stilistikaprojektid võtavad liiga palju energiat ära ja ma tahan sellest pigem välja liikuda.” Samas on see andnud talle võimaluse töötada erinevates loovprojektides, sealhulgas ka suurematel lavadel. Näiteks 2023. aasta Eurovisioonil, kus ta lõi kostüüme Alika Milovale. „See kogemus oli lihtsalt väga lahe! Näha oma tööd nii suurel laval.”

Tööpäevad stuudios on pikad ja intensiivsed. „Ma tihtipeale ei jõua meilideni lausa mitu päeva,” tunnistab ta. Kasvanud töömaht toob kaasa küsimuse tasakaalust: kuidas hoida loovust ja iseennast tööst eraldi. „Ma olen hakanud rohkem väärtustama ka oma eraelu. Jalutamine ja jooksmine aitavad mul maanduda.”

Tulevikku vaadates näeb Sille brändi kasvamas. Tema siht on pigem läbimõeldud laienemine ja rahvusvahelised turud, eriti Skandinaavia ja Berliin. „Ma ei näe, et Eesti turg oleks lõputu. Pigem tahaks liikuda väljapoole,” ütleb ta. Samal ajal katsetab ta ka uut visuaalset suunda – värvide kasutamist. „Ma olen väga kaua teinud musta ja neutraalseid toone. Värv on minu jaoks uus katsetus.”

Kõige selle kõrval jääb PUUE STUDIO siiski väga isiklikuks projektiks. See on pidevas liikumises olev süsteem, kus materjal, käed ja mõte on võrdselt olulised. See ei ole bränd, mis püüab olla täiuslik, vaid bränd, mis kasvab koos oma loojaga.

Intervjueeris: Margaret Aidla // Fotod: Karmen Alamets