carolxott: loomine kui pidev kohanemine ja usaldus oma sisetunde vastu

Saime Cäroliga kokku ühel päikeselisel kevadpäeval tema Tondil asuvas stuudios. Juba uksest sisse astudes tervitas ta soojalt. Oli vahetu, energiline ja samaaegselt kuidagi rahulik. Cärol on justkui hunt Kriimsilm: lisaks oma brändile lõpetab ta magistriõpinguid Eesti Kunstiakadeemias, töötab seal külalisõppejõuna ning tegutseb moetoimetajana ajakirjas Säde.

Cärol Oti loodud bränd carolxott kasvas välja loomulikust arengust ja juhuste kokkulangemisest. Eesti Kunstiakadeemia bakalaureuseõpingute lõpus valminud kollektsioon, mis oli inspireeritud Prangli saare elust, tõi talle esimesed suuremad tunnustused. 2018. aastal pälvis ta Estonian Fashion Festivali peapreemia, millega kaasnes võimalus osaleda Ukrainas toimunud International Young Designers Contest’il. Tegu on ühe Euroopa suurima noorte moedisainerite konkursiga. Kollektsiooniga „KÕIK ON TROIS!“ võitis ta ka seal peapreemia. “Üks asi viis teiseni,” ütleb ta tagasi vaadates. “Mõtlesin, et kui see teema inimesi kõnetab, siis äkki peakski seda edasi tegema.”

Brändi kujunemisel mängis suurt rolli ka isiklik side Prangliga. “Mu vanemad kolisid sinna, kui olin 14-aastane ja ma veetsin seal hästi palju aega. Looduses ja kohalike inimeste keskel, vaheaegadel ja nädalavahetustel ning tegin ka kohapeal suvetööd,” meenutab ta. Just sealt sai alguse esteetika ja tunnetus, mis kandus edasi nii lõputöösse kui ka hilisemasse loomingusse.

Täna tähendab oma brändi tegemine aga palju enamat kui disainimist. Kuigi Cärol töötab stuudios peamiselt üksinda, on tema igapäevane rollide ampluaa lai. “Kümme ametit ühes – oled fotograaf, tegeled sotsiaalmeediaga, toodad, majandad, teed raamatupidamist, tassid kaupa… ja siis disainid,” loetleb ta. “Disainerit on seal kõige vähem. Disainimine on võib-olla kümme protsenti,” naerab Cärol.

Mantlid ja väiksemad esemed õmbleb ta ise, suuremate mahtude puhul kaasab alltöövõtjaid. Loominguline kontroll ja suur osa protsessist jääb siiski tema enda kanda. Tootmine toimub täielikult Eestis ning sellega kaasneb teadlikult valitud, aga ajamahukas tööviis. “Ma värvin hästi palju kangaid ise,” selgitab ta. “See tähendab, et enne tootmist lõikan näiteks viiskümmend meetrit kangast särgi jagu tükkideks ja värvin kõik käsitsi ära. Viiskümmend meetrit kangast käsitsi värvida ei ole lahe,” ütleb ta naerdes. Aga just see aeglane ja detailne lähenemine annab esemetele iseloomu. Sama mõtteviis kandub ka jätkusuutlikkusse: “Ma kogun kõik jäägid kokku ja viin Pranglile, kus neist kootakse vaipu. See on selline tore kogukonnaprojekt.”

Inspiratsioon ei teki Cäroli sõnul kunagi ainult ühest allikast. “Hästi palju tuleb loodusest. Värvikombinatsioonid ja mustrid,” ütleb ta. Samas jälgib ta palju ka inimesi: “Üks mu lemmikuid asju on kuskil rahvarohkes kohas istuda ja vaadata, mida inimesed kannavad. Eriti välismaal. Seal julgetakse rohkem katsetada.”

Ideed sünnivad aga sageli kõige ebasobivamal hetkel. “Ma olen voodisse läinud ja siis ei jää magama, sest hakkan mõtlema… ja siis tuleb mingi hea idee,” kirjeldab ta. “Aga ma olen neid ka kaotanud. Mõtlen, et ‘jäta meelde, jäta meelde!’ ja hommikul ei mäleta midagi,” ohkab ta ja naerab.

Tema loomingusse jõuavad ka väga konkreetsed mälestused. Näiteks sinised laigulised mantlid viivad tagasi lapsepõlve hetke, kui ta sõitis isaga üle jäätunud mere Aksi saarele. “Läksime vana Jawa mootorrattaga. Mina olin külgkorvis, isa roolis ja koer jooksis kõrval,” meenutab ta. “Seal olid jäämäed ja see sinise-valge segu. See oli hästi lahe.” Need hetked ei jõua disaini otsese loona, vaid pigem meeleolu ja värvina.

Sageli algab looming siiski praktilisemalt. “Ma mõtlen, et mul on vaja mingit toodet, kas mantlit või kleiti,” selgitab ta. “Aga väga tihti tuleb inspiratsioon ka materjalist. Mulle meeldib kangajääke kokku hankida ja siis tekib kohe visioon, mida neist teha.” Toote valmimise aeg varieerub suuresti. “Kui on nullist, siis see oleneb täiesti,” ütleb ta. “Mõni asi võtab nädalaid. Ja isegi siis hakkad hiljem parandama… see on suht lõputu protsess.”

Cäroli käekiri on ajas selgelt välja joonistunud. “Hästi värvikas ja suured vormid,” ütleb ta. Oversize-lõiked ei ole ainult esteetilised, vaid ka praktilised: “Ma ei tee suuri partiisid, nii et suur vorm annab erinevatele inimestele võimaluse neid kanda.” Materjalidest tõstab ta esile paksema puuvilla, teksase, villa ja naha. “Nahk on nüüdseks kindlasti üks äratuntavamaid elemente,” lisab ta.

Ka brändi äratuntav visuaalne keel on kujunenud orgaaniliselt. “Ma ei tea, kuidas see on tulnud, see lihtsalt on,” ütleb ta. Samas tunnistab ta ajapuudust: “Mulle meeldib sellega tegeleda, aga ma lihtsalt ei jõua. Viimane postitus oli detsembris… lihtsalt nii palju toimub kogu aeg.” Fotohuvi on tal olnud lapsest saati: “Ma tegin barbidega moefotosid, panin neid lillepeenrasse ja sättisin poosidesse,” ütleb ta naerdes.

Kuigi töö stuudios on suuresti iseseisev, tunneb ta puudust igapäevasest suhtlusest. “Mul on nii kahju, et ma töötan üksinda siin stuudios,” ütleb ta. “Kui saad teiste disaineritega kokku, saad aru, et kõigil on samad probleemid.” See teadmine loob kergendust: “Vahel tundub, et ainult sul on raske, aga tegelikult ei ole.” Cäroli tööpäevad on intensiivsed ja ettearvamatud. “Õhtuks tundub, et olen elanud viis päeva ühes,” kirjeldab ta. “Kogu aeg laveerid ja üritad ellu jääda.” Suurim väljakutse ei ole tema sõnul isegi disain, vaid ettevõtjaks olemine. “Kõik asjad põlevad kogu aeg ja sa üritad seal keskel hakkama saada.” Viimased aastad on seda tunnet süvendanud: “Ei ole olnud sellist lihtsat aega. Kogu aeg on mingid välised probleemid, millega adapteeruma pead.”

Seetõttu peab ta oma suurimaks saavutuseks hoopis järjepidevust. “Et ma olen ikka veel siin ja tegelen sellega,” ütleb ta. “Tuli Covid, siis sõda, siis majanduslik olukord… ja sa mõtled, et kui suured brändid panevad kinni, siis mida mina siin teen,” naerab ta. Tulevikusuund on siiski selge. “Tahaks edasi välismaale pürgida,” ütleb ta. Eesti turg jääb tema jaoks väikseks, eriti julgemate ideede puhul. Samal ajal igatseb ta ka tiimi: “Tahaks kedagi kõrvale, et saaks ideid põrgatada. Koosolekud on tegelikult nii toredad.”

Noortele disaineritele annab ta ausa nõu: “Kindlasti on vaja tugevat närvi.” Ja lisab: “Kui sa päriselt tahad seda teha, siis ära anna alla. Ja loo enda ümber kogukond. Üksi on palju raskem.” See on pidev kohanemine, töö ja usk sellesse, mida teed. “Ma kogu aeg luban endale, et varsti läheb kergemaks,” ütleb ta lõpuks muigega. “Aga noh… veel ei ole läinud,” naerab Cärol, aga nendib: “Ometigi pole ma seda veel nurka visanud, nii et midagi paeluvat siin ikkagi on.”