Stella Soomlais: Austusest materjali vastu sünnib kestlik ja funktsionaalne looming

Kolisime siia 2022. aasta maikuus. Alguses pidi see olema „ajutine pind“, kuniks uus ruum valmib. Täna on aasta 2025 ja alles nüüd alustati siinsamas Telliskivis uue ruumi ehitustöödega. Loodan väga, et aasta lõpus või hiljemalt järgmisel, saame sinna kolida.

Ootused on suured. Kolime Reet Ausiga uuesti kokku. Kunagi jagasime Kalasadamas stuudiot ja nüüd tegime Telliskivile ettepaneku, et F-hoone vastas graffitiga kaetud alajaama võiks luua jätkusuutliku disaini kodu, kus meil mõlemal on oma stuudio ja ühine pood. Kuna meie klientuur on sarnane, siis loodan, et see aitab ka mõlema müüginumbreid kasvatada.

Samas olen elu jooksul õppinud, et plaanid võivad nihkuda või isegi uppi lennata. Oleme kahe jalaga maa peal: kui see plaan ei teostu, siis nii on. Aga me mõlemad ootame seda väga.

Uus ruum annab kindlasti palju uut hingamist – saame kõik oma käe järgi kujundada, et tööprotsessid sujuksid ja töötubade ning ekskursioonide külastajatel oleks mõnus olla. Praegu on pigem nii, et „no katsuge ära mahtuda“.

Kuna vahepeal sündisid mul kaksikud, olen siin stuudios olnud väga vähe ja mul pole isegi oma lauda. Tulen, räägin jutud ära ja sõidan jälle edasi. Uues kohas saab mul lõpuks olema oma nurgake, kus kõik on täpselt nii, nagu mulle meeldib. Olen väga elevil – mul peab kogu aeg olema midagi, mida oodata.

See on üsna tüüpiline, et väikesed tüdrukud mängivad ema kottide ja kingadega – nii ka mina. Aga tegelikult ei teadnud ma kaua, et seda ala saab Eestis õppida. Teekond nahakunsti maailma avanes läbi sõbranna, kes läks õppima Tartu Kõrgemasse Kunstikooli nahaosakonda. Tema kaudu mõistsin, et see maailm tähendab kotte, kingi ja raamatuid ning see ei ole lihtsalt mingi „pruun asi nurgas“ nagu erialainimesed vahel naljatlevad. Tänu temale tulin mõttele, et võiksin paberid sinna sisse panna.

Minu „heureka-moment“ oli sisseastumiskatsetel, kui sain aru, et see on täpselt see, mida ma tahan teha. Katsete ajal unistasin, et mul on kunagi oma stuudio, kuhu ma lähen tööle alles kella kaheteistkümneks ja kingin kõigile tuttavatele enda tehtud asju. Reaalsus on muidugi midagi muud, aga oma stuudio mul on ja sellega ma siiamaani tegelen.

Pean tunnistama, et esimese kursuse lõpus tekkisid kahtlused. Kõik mu gümnaasiumikaaslased valisid mõne asise eriala, kas majanduse või juura. Tegin isegi riigieksami uuesti ja sain juurasse sisse, aga õnneks taipasin, et see pole minu tee – eriti arvestades, et täna on just lepingud ja paberimajandus need, mida ma kõige rohkem edasi lükkan. Teine kõhklus tuli kolmandal kursusel, kui hakkasin tõsiselt huvituma antropoloogiast. Aga sain aru, et kõige mõistlikum on oma eriala lõpetada ja hiljem mõelda, kuidas neid huvisid ühendada.

Nii et jah, kõhklusi on olnud, aga samas on see valdkond kogu aeg ennast avanud erinevate nurkade alt. Mulle tundub, et vahet pole, mis ma oleks otsustanud – kui sa süvened, siis iga eriala pakub väga palju.

Jah, see oli pigem selline ettevõtluse tahe – tung midagi ise algatada ja teha. See oli tegelikult isegi varem olemas, aga ma ei osanud seda veel konkreetsesse vormi visualiseerida.

Kui ma ülikooli lõpetasin, siis Eestis polnudki väga tol ajal kuhugi tööle minna. Ka Erasmusel ei olnud siis veel selliseid häid praktikavõimalusi nagu täna, et oleks saanud kuskile välismaale kogemust hankima minna. Nii et põhimõtteliselt ainus variant oligi proovida ettevõtlus kohe ise ära ja vaadata, kuidas läheb.

Kui ma nüüd peaksin uuesti alustama, siis kindlasti läheksin ja katsetaksin esmalt tööd erinevates ettevõtetes, õpiks ja vaataks, kuidas teised on oma asjad üles ehitanud. Koguks kogemust ja kapitali ning võib-olla alles nüüd alustaks oma ettevõttega.

Ma arvan, et see on selline kombinatsioon. Aga ma olen kindlasti parem disainer kui ettevõtja. Kui ma peaksin otsuseid tegema ainult ettevõtja pilguga, siis meil ei oleks täna seda kohta, kus me intervjuud teeme. Disaini osa on minu jaoks ikkagi väga oluline ja südamelähedane missioonitöö.

Stella Soomlaisi brändi keskmes on kindlasti ringne mõtlemine ja disain. Tegelen funktsionaalsuse, mõnikord ka multifunktsionaalsusega. Tegelen sellega, et toote ja materjali eluiga oleks ringne või võimalikult pikk. Mulle meeldib ette mõelda kogu toote elutsükli peale: mis saab siis, kui ma toote ära müün; kuidas kliendid seda kasutavad; mida saab toote heaks kasutusaja jooksul teha; mis saab pärast seda, kui klient toodet enam ei kasuta ja mis saab tootest, kui keegi seda enam ei vaja.

Disainiprotsessis on minu jaoks oluline, et ükski detail pole pelgalt dekoratiivne – kõik teenib mingit funktsiooni. Kui asetada minu töö moe- ja tootedisaini teljele, siis kuulun kindlasti tootedisaini poolele. Funktsioon on alati esimene, millest looming alguse saab, ja moepõhine mõtlemine jääb pigem tagaplaanile.

See on tulnud järk-järgult. Kui ma alustasin, oli mul juba üsna tugev tehniline taust, kuna minu õpe rakenduskõrgkoolis kestis neli aastat. Praegu, olles ise EKA-s erialajuht, igatsen väga seda neljandat aastat sinna juurde, sest akadeemias kestab bakalaureuseõpe kolm aastat.

Sain Tartu Kõrgemas Kunstikoolis teha väga keerulisi tooteid, aga ma ei mõelnud, mis saab tootest edasi – näiteks kui kliendil läheb käekotil lukk või tasku katki, või kui kotis läheb puruks meepurk. Need on kõik asjad, mis on päriselt juhtunud. Läbi enda higi, valu ja pisarate sain tunda, et olen loonud midagi, mille võiks mõnes mõttes ära visata, kuna selle parandus on kallis, ajamahukas ja keeruline. See oli kindlasti üks aspekt, mis ajendas kontseptsiooni muutma.

Teisalt mõjutas mind väga palju mu kunagine elukaaslane Marko Ala, kes on praegu Oot-Ooti juht. Elades koos – kaks disainerit, arutasime väga palju, kuidas saaks maailma paremaks muuta.

Kui ma magistritööd tegin, proovisin analüüsida, kuidas võiksin oma brändi üles ehitada: mis võiks olla minu nišš ja roll. Turul on nii palju käekotte – miks peaks keegi veel ühe käekoti brändi looma? Siis sain aru, et ringmajanduse ja ringse mõtlemise kasutamine selles kontekstis praktiliselt puudus. Vastupidavaid nahktooteid tehti küll, aga võimalust parandada ja materjale taaskasutada väga ei olnud. See avastus pani mind liikuma ringmajanduse suunas.

Kontseptsioon, mille järgi ma praegu töötan, ongi välja kasvanud minu 2010. aasta magistritööst, mis keskendus ärimudeli väljatöötamisele. Ja tegelikult on see mudel tänaseks realiseerunud, lihtsalt veel detailsemal kujul.

Kindlasti on ringne lähenemine seotud ka minu elufilosoofiaga. Olen põlvkonnast, kes on maal lehma karjatanud ja laudas sooja piima joonud. Olen oma silmaga näinud, kuidas meie vanavanemad – küll olude sunnil, aga ka lihtsalt loogikast lähtudes – püüdsid kõiki materjale maksimaalselt ära kasutada. Olgu see materjal siis toit või midagi, millest teha eset.

Austus loodusest pärit materjalide vastu on minu jaoks sügavalt isiklik ja minusse juurdunud. Samal ajal, olles tänapäeva inimene, olen ma ka reisinud ja kogenud teistsugust maailma – küllust ja üleküllust. Just see kontrast ongi pannud mind disainerina mõtlema: kuidas ma saan oma eriala kaudu maailma mõjutada.

Kui ma oleksin näiteks õppinud juurat, oleksin ehk leidnud selle sama küsimuse, aga lähenenud sellele teise nurga alt. Kuid kuna mul on disaini taust ja olen lõpetanud naha eriala, siis olen otsinud erinevaid viise, kuidas oma ideid praktikas rakendada. Ma olen jäänud siia, sest tunnen, et ma ei saa edasi liikuda enne, kui olen oma mõtted lõpuni katsetanud.

Aeg kaob käest. Praegu eriti, sest mul on 2,5aastased kaksikud poisid ja ma tunnen, kuidas aeg voolab nagu liiv sõrmede vahelt. Kahel põhjusel: nad kasvavad korraga nii aeglaselt kui ka kiiresti. Nende lapsepõlv, kus saan neile toeks olla, tundub mingil hetkel vaid üks pilk ja kõik.

Teistpidi on minu jaoks hästi oluline oma aeg, et saaksin ennast realiseerida. Saavutusvajadus on mulle kahjuks või õnneks sisse kodeeritud. Väikeste lastega on seda hästi palju, kus oma aega lihtsalt ei ole. Mulle tundubki, et mingisugune periood on lihtsalt paigal tammumine, kus puudub voolamine. Ja siis mul on tunne, et ma ei ole seda aega, mis mulle on antud, ära kasutanud, kuna olen lihtsalt liiga väsinud. See ongi minu enda sisemine kahekõne iseendaga – et praegu ongi selline periood ja see on okei.

Aja osas veel – mis resoneerub ka minu brändiga – mulle väga meeldivad pikad suhted, olgu sõpruses või traditsioonides, mis kanduvad edasi põlvest põlve. Pikaaegsus on kindlasti midagi, mida ma väga hindan.

Tihti algab kõik mõnest funktsionaalsest vajadusest – kas klientide tagasisidest või olemasolevast mudelist, mille põhjal näeme, et selle kõrvale võiks sündida midagi uut. Kuna pakume ka hooldusteenust, näeme oma toodete arengut ajas ja märkame, millistel mudelitel võiks olla potentsiaali edasi areneda.

Kõik algab siiski alati küsimusest: mida inimestel päriselt vaja on ja kuhu tasub tootearenduses oma aega ja energiat suunata. Lisaks vaatame, mis meil endal tooteportfellist veel puudu on. Praegu töötab protsess nii, et kõigepealt arutame ideed tiimiga, seejärel teeb kolleeg maketi ja prototüübi. Kui toode on funktsionaalsuse mõttes piisavalt küps, testime seda kõigepealt oma stuudio sees. Kui katsetused annavad rohelise tule, on mitu võimalust: paneme toote poodi ja kogume tagasisidet või kaasame varasemaid eritellimuse kliente testgruppi, et nende kogemust kuulata ja arvestada.

Seejärel pakume toodet „early-bird“ tingimustel, vaatame mis seal huvi on ja jätkame arendamist vastavalt tagasisidele. Tihti katsetame ka uusi tootjaid ja materjale. Mõnikord selgub, et mõni nahk ei kulu meie ootuste kohaselt ja siis tuleb protsessi uuesti algusest alustada. Meil on arvestatud, et umbes 0,5 töökohta tiimis on pühendatud tootearendusele. Ükski toode ei saa tegelikult kunagi päriselt valmis – see on pidev areng.

Kindlasti väike käekott uue nimega Shapeshifter. Olen selle mudeliga väga rahul, kuna see tõesti täidab oma eesmärki – see saab olla nii presidendi vastuvõtu kott, igapäevane töö- või matkakott kui ka reisikott. Me oleme multifunktsionaalsuse poolest suutnud saavutada selle, et käekott pakub väga laia kasutusvõimalust, aga see ei näe välja nagu tüüpiline multifunktsionaalne toode – kõik lisad on justkui peidetud. Shapeshifter on olnud ka meie klientide seas väga populaarne. Tõsi, seal on ikka veel mõned detailid, mida ma tahaksin täiustada. Praegu töötame ka lihtsama versiooni kallal ja vaatame, kuidas sellega läheb. Selle mudeli põhjal on juba sündinud suuremad versioonid, mis on andnud meile palju loomingulist mängurõõmu.

Koostöö on minu jaoks väga oluline. Tegelikult teeme igapäevaselt kogu tiimiga koostööd, eriti disainiprotsessis – ideede põrgatamine on nii vajalik.

Lisaks oleme teinud koostööprojekte kunstnike ja teiste disaineritega. Näiteks oleme kasutanud Samelini nahajääke, millele kunstnikud on maalid peale teinud. Samuti oleme teinud koostööd ehtedisaineritega – praegu töötab näiteks Claudia Lepik oma ideede kallal. See kõik on väga kindel osa Stella Soomlaisi brändist: hoida endal põnevust üleval ja pakkuda klientidele midagi uut ja huvitavat.

Olgem ausad – kõik, kes Eestis on soovinud Stella Soomlaisi käekotti, on tegelikult saanud selle võimaluse. Esimesed tiražeeritavad käekotid, mis brändi alt välja tulid, saavad sel aastal juba 10-aastaseks. See tähendab, et nad on olnud turul väga kaua ja ettevõtluse poole pealt on uudsust järjest raskem saavutada.

Viimaste aastate jooksul on olnud väga palju inspiratsiooniallikaid, aga mul ei ole olnud aega, et seda kõike läbi töötada ja sünteesida. Tänu EKAle ja Erasmuse programmile olen saanud palju reisida, näha maailmatasemel näitusi ja kohtuda teiste loovmõtlejatega, külastada erinevaid ülikoole.

EKAs on mul nii toredad ja andekad noored, läbi nende tuleb kogu aeg värsket õhku peale.  Ja loomulikult on ka minu pere – eriti mu lapsed ja nende siirad emotsioonid – mulle suur inspiratsiooniallikas. Abikaasa Tõnu on mul väga hea kriitilise mõtlemisega, tema tagasiside aitab mõtetes terad sõkaldest eristada.

Lisaks on meil maakoht, mis annab samuti nii palju. Minu meelest leidub igal sammul ja igal pool inspiratsiooni – sellega mul probleemi ei ole. Pigem on küsimus, et kuidas leida aega, et ennast maha laadida ja kogu see inspiratsioon enda sees läbi töötada.

See on ka põhjus, miks ma vahepeal enda peale pahane olen. Kui ma oleksin omaenda õpetaja, siis ma ütleksin endale, et võta see paus ja tegele nende mõtetega nüüd ja kohe, sest muidu inspiratsiooni tipphetk lihtsalt möödub ja kaob.

Mul ei ole nii palju loomingulist tööd, et ma sellest puhkama peaksin. Pigem igatsen seda aega, et üldse loomingulist tööd teha. See on klassikaline olukord – kõik loomeinimesed ütlevad, et kui hakkad oma brändi ehitama, siis loomingu jaoks enam aega ei jää.

Samas bränd kui selline on tegelikult ka igapäevane looming. Ettevõtlus nõuab väga palju loomingulist mõtlemist – olgu see toodete müümine või probleemsete olukordade lahendamine. Selles mõttes pean iga päev mingis osas loominguline olema.

Aga kui rääkida konkreetselt nahkkottide disainist, siis seda loomingut on mul praegu liiga vähe. See ongi see pakitsus, millest ma varem rääkisin – viimaste aastate jooksul on olnud nii palju inspiratsiooni, et ma olen täiega hakanud tundma, et tahaks klassikalisemalt luua – näiteks teha kollektsiooni või panna kokku näituse. Aga see kõik nõuaks vähemalt pool aastat pühendumist ja süvenemist, et seda korralikult teha.

Madalseisude ajal olen endalt küsinud, kas on aeg lõpetada, kuna olen selles maailmas juba nii kaua olnud. Aga siis olen loominguliselt lähenenud ja leidnud uue eesmärgi, mida tahaksin katsetada. Minu jaoks on hästi oluline, et saaksin midagi arendada. Kui uus suund on leitud, tuleb ka motivatsioon tagasi.

Viimastel aastatel on mind saatnud Sandra Sillamaalt kuuldud mõte: „Ei ole mõtet elada ühte ja sama aastat mitmeid kordi järjest.“ Just seepärast võtsin ka julguse proovida brändi renditeenust – isegi kui ma veel ei tea, kas see äriliselt ennast õigustab. Aga see on vähemalt midagi värsket ja uut. Olen disainerina tegutsenud 20 aastat ja tunnen, et võin julgemaid otsuseid teha.

Kahtlusi on kõigil, olen seda näinud ka kolleegide seas. Aga need on vajalikud – nii ettevõtluses, disainis kui ka loodushoius. Et paremini edasi liikuda, tuleb vahepeal endalt küsida, kas see, mida teed, on endiselt mõttekas.

Enda jaoks olen mõelnud, et järgmisel kümnel aastal tahaksin olla rohkem kunstnik-disainer: luua näituseid ja tegeleda suurte filosoofiliste küsimustega, mitte ainult kommertsprojektidega. Seda saan teha ka Stella Soomlaisi nime alt.

Endale kindlaks jäämine teeb ikkagi lõpuks õnnelikumaks ja annab pikaealisuse ideele, millega töötada. See kindlasti on alguses raske, aga samas noortel on ka rohkem energiat, et teha vigu.

Tooteportfellis võiks olla alguses osad tooted võibolla natuke lihtsamad, suurema marginaaliga, mis saaks anda kapitali innovatiivsetele või hulludele ideedele. Mingi aeg olid näiteks minu jaoks käepaelad need, mis andsid mulle kapitali, et ma saaksin tegeleda tootedisainiga.

Mis puudutab keskkonnahoidu, siis sealt ma ei annakski järgi. Aga mulle tundub, et noortel või vähemalt neil, kellega mina igapäevaselt töötan, ei olegi see küsimus – täna on lihtsalt tootmisjääke või taaskasutusvõimalusi nii palju.

Kui sul on oma idee ja tung midagi teha, siis tuleb lihtsalt teha – vastused tulevad tegutsedes. Iseasi, kas kommertslik väljund sobib kõigile. Mina arvan, et ei sobi. On väga tore näha, et näiteks EKAs paljudele noortele see polegi eesmärk. Kuna Eestis on tööstus suuresti kadunud ja töökohti napib, võib tunduda, et ainus tee on oma brändi loomine. Tegelikult on võimalusi palju – film, teater, kostüümimaailm, näituseprojektid. Samas on mul hea meel, kui siiski sünnib ka uusi brände. Kahju on näha, kuidas paljud Eesti disainibrändid kas virelevad või uksed sulgevad. Väga vähestel läheb päriselt hästi. Uut hingamist oleks väga vaja ja ma loodan, et leidub noori, kes selle tee julgelt ette võtavad.

Vahepeal oli Eesti disainis tõeline pulbitsemise aeg: palju noori tuli peale ja „vanad tegijad“ olid veel aktiivsed. Enne koroonat oli disainiturg väga elav. Aga nüüd, pärast pandeemiat, sõja ja majanduslanguse ajal on näha, kuidas see kõik on väikestelt brändidelt energiat ära võtnud. Seda on kahju kõrvalt näha ja sees olles tunda. Mul endal praegu väga kindlat tunnet pole. Samas alustasin ka ise majanduslanguse ajal, kui kõrval polnud eriti teisi tegijaid. Lootus on, et täbarates oludes alustamine võib anda tugeva aluse. Küsimus on pigem selles, kas oma brändi loomine on täna noorte jaoks üldse ihaldusväärne. Võimalusi on palju: saab minna välispraktikale, liituda rahvusvaheliste korporatsioonidega. Ja see ongi tegelikult suurepärane tee. Võib-olla tähendabki see, et kümne aasta pärast tulevad tagasi kogenud tegijad, kes loovad Eestis väga tugevad ja küpsed brändid.

Loodan, et kontseptsioon, mis uue ruumiga kaasneb, on jõudnud tugevasse noorusikka ja et bränd on elujõuline. Olen enda jaoks viieaastase sihi paika pannud: kui siis valdab virelemine, siis sellisel kujul ma brändil mõtet ei näe. Tundub, et olen nüüd ära oodanud selle aja, kus inimestele hakkab tõeliselt korda minema vastutustundlik tootmine ja tarbimine. Kui 2010. aastal sellele mõtlesin, oli Eestis veel väga väike kestlikkust hindav klientuur. Täna on see olemas – küsimus on, kas suudan selle ka ettevõtjana tööle panna. Ja loomulikult, maailm võib muutuda suvalisel hetkel.

Isiklikult loodan, et viie aasta pärast olen viinud ellu ka mõne kunstniku-disaineri projekti või näituse ning astunud doktorantuuri, et minna süvitsi mõne väga konkreetse küsimusega. See kõik kokku moodustabki minu jaoks Stella Soomlaisi – loojana tegutsen selle nime all elu lõpuni, aga millises vormis täpselt, seda näitab aeg.