Kudumikunstniku Liisa Kanemägi stuudio asub Kopli liinidel, ligi sajaaastase ajalooga paekivimajas. Varemalt Laevatehase haigla ja ülikooli keemiamajana kasutuses olnud hoonesse on täna koondunud hulk loomeinimesi ning maja kannab nime Signature House.
Liisa koob enamasti toppe, kampsuneid ja särke. Materjalidena kasutab ta peamiselt lina, villa ja siidi. „Need materjalid on kehasõbralikud, samas mõjuvad luksuslikult ja kallilt. Lina on mu eriline lemmik, sest see on jõuline materjal. Must lina mõjub kehal isegi natukene graafiliselt. Ta on karakteriga materjal ja läheb minu brändi tunnetusega kokku.“
Liisa sõnutsi on tema bränd natuke mässumeelne ning kompab klassikalise ilu ja elegantsuse reegleid. Samas on see ka salapärane ja uudishimulik. „Ma olen viimasel ajal mõelnud enda jaoks sellise fraasi välja nagu „ekstsentriliselt šikk“. Ma teen ka asju, mis hargnevad edasi ehk siis natukene ajas muutuvad. Mulle meeldib mängida tähendusega, et kui asjad ei olekski „valmis“ ega „katki,“ vaid nad saaksidki „edasi elada“,“ arutleb ta.
Liisa klientideks on seni enamasti olnud naised, kuigi ka mehed on ostnud. „Minu klient on keegi, kes hindab rõivaste juures pigem emotsionaalset väärtust, vähem kiirmoodi. Ta on nõus natuke rohkem maksma. Ja ta loob ka mingisuguse oma esteetika ning talle on eneseväljendus olulisem kui praktiline pool rõivastes. Ja ma arvan, et ta on selline kunsti- ja disainihuviline,“ mõtiskleb Liisa.
Liisa nendib, et võrreldes möödunud aegadega ei tunne me enam materjale. „Meil on hästi palju materjale aga me ei tea neist mitte midagi. Sealt tuli ka higimustri teema, mis oleks seotud su kehaga. Et leiaksid uuesti sideme selle materjali endaga, mida kannad. Ma mängisingi selle mõttega, et materjal saaks tahtlikke kandmisjälgi, mälestusi. Et „elu“ saaks riideid edasi vormida. Mu magistritöö oligi pigem filosoofiline mõtisklus, mitte uurimistöö.“
Liisa suur soov on, et inimesed väärtustaksid enda rõivaid ja õpiks neid parandama. „Kuidagi on ühiskonnas tekkinud arusaam, et kui asjas on auk, on see rikutud. Aga tegelikult ei tähenda see, et asi oleks prügi, me ise näeme seda nii. Asjad võikski kuluda väärikalt või ilusalt. Iseloomuga. Sellepärast ma ka mõtlesin, et võiks asjadesse meelega programmeerida kulumisjälgi.“