Artist Series

Kargel talvehommikul hommikul külastasime Artist Series projektiga New Life Studio vastavatud ateljeed Toompeal. Brändi loojad Eva Lotta Tarn ja Tuuliki Peil on küll täiesti erineva taustaga, kuid neid ühendab sarnane mõtteviis ja soov luua eetilist disaini.

Eva Lotta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia aksessuaaridisaini eriala. Tuulikil on filosoofia-, teoloogia- ja psühhoteraapia alane haridus ning disainis on ta iseõppija.

Eva Lotta ütleb, et tema suhe disainiga on „armastuse ja vihkamise vahepealne õhkõrn piir“. „Kui ma saaks valida ükskõik millise teise eriala, siis ma teeks midagi muud. See ei ole lihtne valdkond ja ma pole sellega oma elu lihtsamaks teinud,“ tunnistab ta. Ometi jõuab ta alati loome juurde tagasi. „Mul on vaja ennast läbi loome väljendada ja minu jaoks on oluline, et sellel, mida ma loon, oleks praktiline väärtus. Ma ei ole seda valinud – see on mind ise valinud ja ma ei tea, kuidas ilma selleta olla.“

Tuuliki nõustub täielikult. „Sada protsenti sama jutt. Olen korduvalt oma elus püüdnud disaineri rollist välja astuda ja teha neid asju, mida ma olen õppinud. Aga ei õnnestu, mitte kuidagi ei õnnestu. Ma lihtsalt kogu aeg registreerin, näiteks looduses värvikooslusi, tekstuure, hetki ja mõtlen, mida nendega teha saaks.“

Riietust näeb Tuuliki kui mängulisuse ja eneseväljenduse vormi, võimalust iseennast leida. „See on potentsiaal kõigile inimestele. Võtta mingi hoiak ja seda välja elada. Üks päev oled üks, teine päev teine ja riided võimaldavad erinevate karakteritega samastuda. Minu jaoks on eelkõige oluline sisemine kooskõla, et oled seest ja väljast ühte moodi, et seal pole vastuolu.“

Tuuliki tõstab esile ka disaini valusama poole – tarbimise ja ületootmise. „Kui ma näen kaubanduskeskustes neid kuhjasid… mul on raske hingata. Ja mõtlen, et appi, mina ka teen seda kõige juurde. See häirib mind tõsiselt ja olen korduvalt mõelnud, et ei taha sellega tegeleda.“ Just seetõttu loob ta ainult taaskasutatud materjalidest. „See võimaldab mul töötada ilma süümepiinata. Muidu ma ei suudaks disainerina tegutseda.“

New Life Studio nimi võtab kokku brändi põhifilosoofia. „See on uue elu andmine millelegi, mis on kellegi jaoks muutunud väärtusetuks ja maha jäetud,“ ütleb Eva Lotta. „Meie leiame selles uue väärtuse üles ja anname sellele uue elu.“

Kuigi nad tegutsevad ühise nime all, on kummalgi disaineril oma käekiri. Tuuliki sõnul on tema loomeprotsessi keskmes alati materjal. „Kuna tegemist on taaskasutusega, on minu käekiri hästi materjalikeskne,“ selgitab ta. Kui ta taaskasutuspoes mõnd huvitavat kangast märkab, hakkab idee koheselt jooksma.

Kuna taaskasutatud kangast tuleb sageli väikeste tükkide kaupa, kujundab see paratamatult ka lõpptulemust. „Paljud asjad on tehtud kümnest erinevast tükist lihtsalt seetõttu, et ei ole kolme meetrit ühesugust kangast. See on põhjus, miks need asjad on sellised, nagu nad on,“ ütleb Tuuliki.

Eva Lotta disainiprotsess on aga sageli vastupidine – juba alguses on tal visioon lõpptulemusest ning see suunab materjalivalikut. „See teeb tööprotsessi keerulisemaks, eriti eritellimuste puhul,“ ütleb ta. „Kui kliendil on kindel soov materjali või värvi osas, võib seda taaskasutatult olla väga keeruline leida.“

Materjalide otsimine on mõlema jaoks loomeprotsessi lahutamatu osa. Tuuliki käib regulaarselt taaskasutuskeskustes, kust leiab nii rõivaid kui ka kardinaid, laudlinu ja muid suuri kangaid. „Kõik ei pea olema vanadest rõivastest tehtud – taaskasutusest leiab ka väga palju puhast kangamaterjali,“ ütleb ta. Mõnikord muutub materjali otsimine lausa detektiivitööks: „Kui on vaja lõpetada ese ja puudu on tükk kollast kampsunit, siis käidki läbi kümme poodi.“ Enamasti leiavad nad vajaliku siiski oma materjaliladudest. „See oleneb projektist, kas loome enda jaoks või on tegemist eritellimusega,“ lisab Eva Lotta.

Eva Lottale on kõige tähenduslikumad disainid need, mis valmivad tema väljatöötatud harutamistehnikaga. „Ma kasutan kaltsukatest pärit kudumeid, mis on sageli viiesendi päeval kõige viimaste hulgas – topilised ja mitte kellelegi vajalikud,“ selgitab ta. Harutamise ja ümbertöötlemise kaudu sünnib neist täiesti uus tekstuur ja materjal.

Eva Lotta ja Tuuliki koostöö ei piirdu ainult disainimisega – New Life Studio on kujunenud ka kogukonna paigaks. „Juba kolmandat aastat teeme loovõmblemise töötube. Meile tulevad inimesed, kellel on kodus poolikud projektid. Kas on midagi vaja kitsamaks teha, midagi parandada, midagi täiesti ümber luua. Meil on masinad, juhendamine ja igaüks saab tulla just oma projektiga,“ räägib Tuuliki. Samas rõhutab ta, et tegu ei ole tüüpilise kursusega, kus kõik õpivad sama asja. „Kes tahab teha uut eset, kes vana ümber – me juhendame kõiki individuaalselt,“ selgitab ta.

Rääkides tulevikust, ütleb Eva Lotta ausalt: „Mu eesmärk on üsna lihtne, et ma saaksin disainerina jätkata. Et see oleks päriselt võimalik. Kõik mu energia läheb sellele.”

Tuuliki lisab, et soovib eelkõige, et stuudios hakkaksid toimuma need üritused ja kohtumised, milleks ruum loodud on. „Et poeosa avaneks, et inimesed tuleksid tänavalt sisse, et oleks liikumist ja loomingulist elu.“

„Ja natuke võiks olla ka stabiilsust. Ma ei tea, kas see on üldse võimalik, aga ma loodan,“ lisab Eva Lotta.

Detsember on särav pidudehooaeg, mil soovime end ehtida millegi erilise ja pilkupüüdvaga. Just seepärast viib seekordne Artist Series meid külla QLR Disaini looja Kaie Kuuleri armsasse kodustuudiosse Viimsis, kus valmivad nii klassikalised kui ka julgema joonega kübarad ja peaehted.

Kaie on tegutsenud moevaldkonnas kogu elu – peamiselt rätsepana teiste disainerite heaks. Ta on ka valmistanud aksessuaare moeshow’dele ning just sealt sai alguse tema armastus peakaunistuste vastu. „Ühel hetkel tuli äratundmine: kas nüüd või nüüd,“ kirjeldab ta hetke seitse aastat tagasi, kui aeg oli küps enda brändi loomiseks.

QLR Disaini looming on mitmekülgne, pakkudes midagi igale maitsele ja meeleolule. Brändi valikust leiab nii klassikalisi kübaraid kui ka päris pööraseid pilkupüüdvaid peaehteid. „Mulle endale meeldib kalduda äärmusesse,“ ütleb Kaie. „Vahel tahan olla minimalistlik ja luua ääretult lihtsaid, klassikalisi peakaunistusi. Aga siis jälle tahan panna pähe roosast brokaadist lipsu ja olla pöörane beib,” ütleb ta lõbusalt. Just lai tootevalik teebki QLR Disaini ainulaadseks.

Disaineri sõnul ei ole QLR Disaini peaehted sugugi ainult „julgetele naistele“. Teda hämmastab, kui sageli seostatakse peaehte kandmist julgusega. „Pigem pelgavad inimesed tähelepanu, mida selline aksessuaar paratamatult kaasa toob. Aga siis saab ju valida mõne tagasihoidlikuma variandi,“ lisab ta muigega.

Kaie peaehted on mõeldud inimestele, kellele meeldib erineda, silma paista ja täiendada oma stiili millegi erilisega. „Inimesed on nii erinevad: mõne jaoks on suur fuksia sleif vähe, teise jaoks on väike lips kuklas juba too much,“ naerab ta. Kõigi Kaie peaehete keskmes on aga üks tunne – rõõm. „Ma panen aksessuaare luues nende sisse puhta rõõmu. Ma loodan, et kui inimesed neid kannavad, on nad natukene õnnelikumad ja rõõmsamad. Et see toob nende päeva või pidulikku üritusse midagi ekstrat. Natuke tõstab neid.“

Tulevikku vaadates soovib Kaie oma brändi juures eelkõige laiendada kübarate valikut. „Kõik klassikalised mudelid võiksid olla esindatud,“ ütleb ta.

Väike üleskutse disainerilt: „Kandke rohkem peakaunistusi ja kübaraid, aga olge valmis komplimentide sajuks!“

Seekord käisime Tallinn Design House’i Artist Series projektiga külas Birico brändi loojal Birgit Usinal tema armsas kodus Jüri metsade kõrval. Just seal valmivad Birico siiditooted, mis esmapilgul võivad tunduda lihtsad, ent on sisult sügavalt läbimõeldud ja funktsionaalsed.

„Sõna funktsionaalne võib kõlada veidi segadusttekitavalt, aga ma mõtlen selle all tooteid, mis muudavad meie igapäevaelu paremaks, mugavamaks ja stiilsemaks,“ räägib Birgit.

Maailmas on üle 20 erineva siidiliigi. Kui tegu on loodusliku siidiga, tuleneb selle nimi sageli sellest, mida siidiussid söövad. Birgit kasutab oma toodetes just Mulberry siidi – luksuslikku ja eriti pehmet siidi, mille puhul siidiussid toituvad mooruspuu lehtedest.

„Tegelikult teeb siid materjalina 70% tööst minu eest ära,“ naerab Birgit. „Mulberry siid on väga hea, sest see on erakordselt libe.“ Ta lisab, et 99% Birico toodetest on valmistatud kõrgläikega siidist.

Kui panna pea siidist padjale, on hõõrdumine 60% väiksem kui näiteks puuvillase padjapüüriga. Puuvill mõjutab näonahka öösel mikro tasandil, muutes selle aja jooksul õhemaks. „Mida õhem nahk, seda kiiremini tekivad kortsud, tumedad silmaalused ja muud nahaprobleemid,“ selgitab ta.

„Me mõtleme tihti kreemidele ja toonikutele, aga unustame, et nägu puutub padjapüüriga kokku ligi kaheksa tundi järjest.“ Samas ei pesta padjapüüre kuigi sageli – tegelikult peaks neid vahetama vähemalt kord nädalas. Siidiga on see lihtsam: see ei ima baktereid, tolmu ega seeni ning sobib hästi ka allergikutele.

Akne puhul peaks padjapüüri vahetama lausa iga päev, et vältida tsüklit, kus bakterid kanduvad padjapüürilt tagasi näole. „Siidiga seda probleemi lihtsalt ei teki,“ ütleb Birgit.

Samuti ei ima siid niiskust. Kui panna ööseks peale kallid näokreemid või hooldusvahendid juustesse, imab tavaline padjapüür need endasse. Siid jätab aga kõik väärtusliku sinu naha ja juuste jaoks alles.

Ka juuksehoolduses on siidil oma koht. „Tavaline juuksekumm koormab üht kindlat kohta juustes – see murdub, jääb lainesse ja muutub nõrgemaks. Siidist juuksekumm hoiab juukseid hellalt – see ei ima niiskust ega jäta jälge sisse,” selgitab Birgit.

Birgiti isiklik lemmikomadus Mulberry siidi juures on aga selle termoregulatsioon. „Kui toas on palav, siis siid tundub jahe ja kui külm, siis hoiab siid kehasoojust.“

Birico valikusse kuuluvad ka erinevat tüüpi siidist unemaskid. „Uuringud näitavad, et unemaskiga magamine aitab kiiremini uinuda, tagab sügavama une ja maandab ärevust,“ märgib Birgit. „Kui mask on veel siidist, lisandub sellele ka naha hooldus ja luksuslik tunne. On mõõdetud, et inimesed magavad unemaskiga 68% paremini – ja kui see on siidist, siis veel 30% paremini.“

Mulberry siid on tänaseks palju kättesaadavam ega ole enam vaid luksusklassi kaup. „See annab sulle enesekindlust ja naiselikkust,“ ütleb Birgit. „Nagu pesuga – keegi ei näe, aga sina tead.“

Artist Series viib seekord külla Hiiumaale, Ellu sallide loojale Helen Vaksile, kelle loomingus põimuvad sügav austus rahvapärandi vastu ja isikupärane käekiri.

Ellu sallide brändi idee sündis 15 aastat tagasi, kui Helen istus Rakveres meeste tantsupeol, kus esines tema poeg. Ilm oli tuuline ja kergelt vihmane. Helen jälgis, kuidas rahvatantsijad katsid end eri värvi jopedega ja mõtles: „Issand, sõbad on ju olemas!“ Olles ise kümme aastat rahvatantsu tantsinud, mäletas ta hästi, et sõbad kuulusid rahvariiete piduülikonna juurde. Seal tribüünil istudes sai ta aru, et meil ongi neist tegelikult puudus. Esimesed kümme mustrit valmisid sama aasta sügiseks, jõuluks olid olemas ka esimesed tooted.

Sallide ja sõbade kõrval pakub Helen täna ka tekke ja patju nii diivanile kui terrassile. Terviklahenduste loomine tuppa ja õue on tema jaoks väga inspireeriv.

Ellu sallid on kaunistatud stiliseeritud kujul Eesti armastatud mustritega, järgides esiemade tarkusi ja oskusi. Sõbade ja mustrite valmimisele eelnes põhjalik uurimistöö – Helen käis materjali kogumas ERMis, Vabaõhumuuseumis ja teistes muuseumides. Tema töö on olnud põnev: ühelt poolt on ta ise leidnud mustreid, mida edasi anda, teisalt on palju ka tellitud. Muuseumid, samuti laulu- ja tantsurühmad, on soovinud mustriväega tekke, salle ja sõbasid.

Eesti rahvuslikes tekstiilides anti erinevate kujunditega edasi sõnumeid, soove ja unistusi. Sümbolid segunesid õnnetoovate ja kaitsemaagiliste motiividega, mis ühtisid rahva mõttemaailma, usu ja ebausu, tõrje- ja õnnistusmaagiaga ning kandsid endas esteetilisi elamusi. Päeval olid tekid voodil, õhtul pandi need õlgadele ja mindi nendega külavahele.

Viimase aja erilisemate mustrite seas toob Helen esile Rõuge sõba mustri, mis pärineb Vabaõhumuuseumi kogust ja millest sai selle aasta laulu- ja tantsupeo sõba. Muster pärineb imepisikeselt tekitükilt, kuhu on talletunud ussimärk ja sõõr – mõlemad kandes edasi Eesti väge.

Ellu sallide lugu veab Helen üksinda. Enda sõnul on ta hingelt eelkõige looja – ta armastab oma tööd ja teeb seda suure kirega. Helenil on kolm last, kuid tihti öeldakse, et Ellu sallid on nagu tema neljas laps. Kõik sünnib südamest – see on tema missioon, tema isiklik lugu.

Seda tunnetavad ka inimesed. Sageli öeldakse, et Ellu sallidest õhkub mustrite kaudu hoolt ja pühendumust, mida toetab tooteleht kaasas oleva põneva looga. Paljud ei tea täpselt, mis asi sõba on – tuntakse küll väljendit „sõba silmale“, kuid mitte selle laiemat tähendust. Õlakatetel on Eestis olnud palju erinevaid nimetusi – suurrätt, õlalinik, vaip, sõba, tekk – see sõltus piirkonnast ja suurusest.

Helen soovib iga sõba kaudu edasi anda konkreetse paikkonna loo, lisades sallile kaasa põhjaliku tootelehe. See on tema jaoks oluline, et avardada inimeste silmaringi ja edasi anda meie esiemade pärandit. Vanasti tikkisid naised sõbadesse oma soovid ja unistused – kes soovis lapsi, kes tervist, kes tanu alla saada. Need ei olnud lihtsalt mustrid, vaid kandsid loitse ja kaitset. Usuti, et nii tekib vägi, mis kandjat hoiab.

Paljud soovivad oma kodukandi mustriga salli endale või kingituseks. Samas on neidki, keda kõnetavad sallidesse kootud väega sümbolid. Helen on saanud mitmeid südamlikke kirju – inimesed on kirjutanud, et kui nad sõba ümber võtsid, muutus midagi nende sees või elus.

Salle viiakse sageli ka väliseestlastele kingituseks – need puudutavad ja ühendavad. Kuna mustrites on kasutatud tervendavaid märke, on öeldud, et sallis on midagi erilist, justkui esiemade poolt sinna sisse pandud vägi. See kannab endas tugevat energiat ja kaitseb kandjat.

Kõik see – inimeste tagasiside, kultuuripärandi edasiandmine ja mustrite sügav tähendus – hoiab Heleni motivatsiooni elus.

Tulevikus näeb Helen kindlasti järgmisi mustreid ja uusi lugusid. Ta tunneb, et tal on veel palju anda – palju ilu, mustreid ja väge, mida inimesteni tuua.

Kohtusime Stella Soomlaisi brändi looja Stella Runneliga tema hubases stuudios Telliskivi Loomelinnakus. Stella seisab väärtuste eest, mis ulatuvad esteetikast kaugemale: austus materjali vastu, soov kasutada ressursse vastutustundlikult ning tahe kujundada disainiga teadlikumat eluviisi. 

Stella teekond disainimaailma sai alguse Tartu Kõrgemas Kunstikoolis nahakunsti õppides. Juba sisseastumiskatsetel tundis ta, et see on tema tee. Pärast kooli ei olnud Eestis nahadisainerile kuigi palju erialaseid töövõimalusi ning ka võimalused välispraktikaks olid sel ajal piiratud. Nii kujuneski ettevõtlus loogiliseks sammuks, et jätkata loomingulist teekonda ja proovida oma ideid ise ellu viia. Aastate jooksul on sellest kasvanud teadlik süsteem, kus iga toode sünnib pika eluea ja ringse mõtlemise põhimõtteid järgides. 

Disainiprotsess algab Stella jaoks alati küsimusega: mida inimestel tegelikult vaja on? Kõik, mida luuakse, peab teenima eesmärki. Tooted on disainitud nii, et need kestaksid, et materjal ei muutuks koormaks, vaid ressursiks. 

Ringmajandus ei ole Stella jaoks pelgalt suundumus, vaid sügavalt isiklik eluhoiak. Lapsena maapiirkonnas üles kasvades nägi ta, kuidas igal asjal oli väärtus ja kuidas ka kõige lihtsamatest materjalidest loodi midagi kestvat. See suhtumine on kandunud tema loomingusse – soov vältida raiskamist, pikendada materjalide eluiga ja luua kestvat lisaväärtust. 

Lisaks põhitegevusele peab ta oluliseks koostööd teiste disainerite ja kunstnikega ning pidevat tooteinnovatsiooni. Inspiratsiooni ammutab Stella nii stuudiotööst kui ka reisidelt, tudengite kõrvalt ning loomulikult oma pere keskelt. Eriti hindab ta hetki, mil saab loovusele rohkem aega anda – et süveneda, katsetada ja küsida suuri küsimusi. 

Stella jaoks ei ole disain pelgalt töö ega visuaalne eneseväljendus, vaid viis maailma mõjutada – teadlik mõtteviis, mis eeldab vastutust nii looduse, materjali kui ka kasutaja ees. Ja kuigi bränd kannab tema nime, näeb ta seda ennekõike kui platvormi, mille kaudu katsetada, arendada ja mõtestada, kuidas kestlik disain saab olla osa suuremast muutusest. 

Kudumikunstniku Liisa Kanemägi stuudio asub Kopli liinidel, ligi sajaaastase ajalooga paekivimajas. Varemalt Laevatehase haigla ja ülikooli keemiamajana kasutuses olnud hoonesse on täna koondunud hulk loomeinimesi ning maja kannab nime Signature House.

Liisa koob enamasti toppe, kampsuneid ja särke. Materjalidena kasutab ta peamiselt lina, villa ja siidi. „Need materjalid on kehasõbralikud, samas mõjuvad luksuslikult ja kallilt. Lina on mu eriline lemmik, sest see on jõuline materjal. Must lina mõjub kehal isegi natukene graafiliselt. Ta on karakteriga materjal ja läheb minu brändi tunnetusega kokku.“

Liisa sõnutsi on tema bränd natuke mässumeelne ning kompab klassikalise ilu ja elegantsuse reegleid. Samas on see ka salapärane ja uudishimulik. „Ma olen viimasel ajal mõelnud enda jaoks sellise fraasi välja nagu „ekstsentriliselt šikk“. Ma teen ka asju, mis hargnevad edasi ehk siis natukene ajas muutuvad. Mulle meeldib mängida tähendusega, et kui asjad ei olekski „valmis“ ega „katki,“ vaid nad saaksidki „edasi elada“,“ arutleb ta.

Liisa klientideks on seni enamasti olnud naised, kuigi ka mehed on ostnud. „Minu klient on keegi, kes hindab rõivaste juures pigem emotsionaalset väärtust, vähem kiirmoodi. Ta on nõus natuke rohkem maksma. Ja ta loob ka mingisuguse oma esteetika ning talle on eneseväljendus olulisem kui praktiline pool rõivastes. Ja ma arvan, et ta on selline kunsti- ja disainihuviline,“ mõtiskleb Liisa.

Liisa nendib, et võrreldes möödunud aegadega ei tunne me enam materjale. „Meil on hästi palju materjale aga me ei tea neist mitte midagi. Sealt tuli ka higimustri teema, mis oleks seotud su kehaga. Et leiaksid uuesti sideme selle materjali endaga, mida kannad. Ma mängisingi selle mõttega, et materjal saaks tahtlikke kandmisjälgi, mälestusi. Et „elu“ saaks riideid edasi vormida. Mu magistritöö oligi pigem filosoofiline mõtisklus, mitte uurimistöö.“

Liisa suur soov on, et inimesed väärtustaksid enda rõivaid ja õpiks neid parandama. „Kuidagi on ühiskonnas tekkinud arusaam, et kui asjas on auk, on see rikutud. Aga tegelikult ei tähenda see, et asi oleks prügi, me ise näeme seda nii. Asjad võikski kuluda väärikalt või ilusalt. Iseloomuga. Sellepärast ma ka mõtlesin, et võiks asjadesse meelega programmeerida kulumisjälgi.“

Kohtume Kaia Saarnaga tema hubases ateljees Kärdla südames. Muinsuskaitse all olevas päikesekollases puumajas täitub ehtekunstnikul tänavu detsembris 15 tegutsemisaastat.

Algusaastatel kasutas Kaia oma loomingus peamiselt kulda ja hõbedat. „Olin metallis kinni ega näinud laiemalt, mida kõike muud võiksin kasutada. Kes oli avastanud titaani, klaasi või mingeid muid materjale. Tahtsin leida materjali, mida saaks vormida veel paremini kui metalli,“ meenutab Kaia.

Esimesed katsetused nektariinikividega tegi ta 2010. aastal. „Mul oli nektariinikivi ja siis ma mõtlesin, et okei, saen selle pooleks. Ja siis tuli mõte, et needin selle hõbeplaadile. Toona kasutasin suuri raskeid vääriskive. Nüüd jälgin, et ehted tuleks alati võimalikult kerged, kantavad. Tegin endale esimesed mustad kõrvarõngad ja see tekitas kohe tohutut tähelepanu. Sain tagasisidet, et oh kui põnev, tahaks ka, kas sul on veel neid. Ja nii hakkaski sündima esimene kollektsioon,“ räägib Kaia.

Lisaks teeb Kaia kihla ja abielusõrmuseid. „Kihla sõrmuste üleandmine on alati hästi kihvt – inimene satub vaimustusse, et isver kui ilus. Tagasiside on nii hea. Siis saan aru, et mulle meeldib mu töö. Samas, ma ei tunne, et ma teen tööd. Ma lihtsalt lasen selle endast välja. Ja eks looming tulebki igaühe seest. Minu käekiri on kõikvõimalikke looduslikke materjale siduda ja teha vastupidavaks ehteks, mida saab kanda, mitte vaadata või korraks pildistamiseks peale panna.“

Hetkel naudibki Kaia enim suurte ja erksate ehete valmistamist erinevatest looduslikest materjalidest. „Mulle meeldib liita kokku huvitavaid materjale, näiteks avokaado ja kastani koort. Ma lähen hulluks, kui mulle antakse vabad käed. Siis ma teen kliendile suure kaelaehte või kõrvarõngad,“ naerab ta.

Suurimaks õnnestumiseks peab Kaia võimalust Hiiumaal elades ehtekunstiga leib lauale tuua. „Ma olen õnnelik, et mu ehetel on Hiiumaa hõng juures. Saare kadaka teema jõudis minuni aastal 2016 kui kolisin Pariisi ja Hiiumaa igatsus tuli hullult peale. Ja siis ma mõtlesin, et appi, kas keegi on juba teinud kadakamarjast ehteid. Proovisime juveliiriga, kes Tallinnas valas, tuli välja. Täna teemegi koostööd – mina saadan talle kadakamarjad, tema valab need hõbedasse ja saadab mulle viimistlemiseks tagasi. Temal on suured valamismasinad, mille tahan lihtsamal viisil ka kunagi endale soetada, et saaksin ise ehted algusest lõpuni teha.“

Lisaks meeldib Kaiale väga töötubasid teha. „Mulle hullult meeldib näha, kui inimesel on sära silmis ja rõõm oma kätega asjade tegemisest,“ räägib ta.

Päikeselisel juulikuu reedel külastame Artist Series projektiga Lavendlitalu, mis asub Hiiumaal, Kärdlast kiviviske kaugusel. Meid tervitab naerusuine perenaine Birthe, kes koos abikaasa Taaviga siia kuus aastat tagasi räämas talumaja ja võssa kasvanud maa soetas. Tänaseks on talukoht tegusa paari käe all sõna otseses mõttes õitsele puhkenud –  teelisi võtab vastu lummavalt lõhnav lavendlipõld ning maitsekalt renoveeritud hoonekompleks.

Lavendel on tuntud aroomiteraapia taim, mis rahustab meeli, lõõgastab ning tekitab hea une. Looduskosmeetikas ja nahahoolduses kasutatakse seda ka raviomaduste tõttu – lavendel aitab akne ja psoriaasi korral, niisutab, rahustab nahka ning on desinfitseeriva ja põletikuvastase toimega. Lavendel pakub leevendust ka päikesepõletuse ning putukahammustuste korral.

Birthe sõnutsi peitub Lavendlitalu toodete võlu puhtas tooraines. „Ma tean ise, millest ma tooted teen ja lasen teha. Ma tean, et me oleme mahemärgistusega ja kemikaalide vaba. Me tõesti siin ei piserda-pritsi ega väeta. Ma täiesti usun sellesse puhtasse naturaalsesse toorainesse.“

Pere on ka ise Lavendlitalu kosmeetikasarja suur fänn. „Kõige viimane tootearendus  –  käte- ja kehakreem on meie enda peres kujunenud hitiks. Saime selle valmis detsembrikuus ja tänaseks läheb meil peres kuues totsik. Kõik kasutavad. Olen ka kogu meie näohooldussarja suur fänn. Näovett kasutan toonikuna, näoseerumit enne oma öö- ja päevakreemi,“ räägib Birthe.

Birthe avaldab õhinaga, et soovib looduskosmeetikasarja laiendada ning hetkel on tootearenduses šampoon ja palsam, millega on plaan sügis-talvel välja tulla. „Sämplereid olen siin juba ise saanud testida-kasutada. Sõbrannad kasutavad. Tagasiside on hea. Aeganõudev ongi Terviseametiga dokumentatsiooni kooskõlastamine ning koostööpartneri, tootja Magrada Cosmetics Eesti, tootmistsüklisse mahtumine,“ räägib Birthe. 

Ehkki saak on lavendlipõllult iga aastaga parem, on tootmismaht piiratud ka põllu suuruse ja sellelt saadavad eeterliku õli kogusega. „Näiteks eelmisel aastal oli väga kasin saak. Nagu põllumeestel ikka on aastad erinevad. Sel aastal saak tuleb, aga pisut hiljem. Tihti soovitakse ka meie lavendliõli osta, kuna oleme sertifitseeritud mahekasvatajad. Aga meil ei ole seda lihtsalt pakkuda, sest väärindame selle koguse, mis me põllult saame ise ära oma looduskosmeetika sarjas. Loomulikult võiks siin olla hullud väljad, aga meil on võimalus laieneda ainult selle ühe söötis põllu jagu, rohkem hetkel maad ei ole. See on teisipidi ka otsustuskoht, et kas me seda tahaksime. Täna põhitöö kõrvalt me jõuame sellist põldu pidada aga suuremaks laienedes peaksime ka ärimudeli ringi tegema.“

Külastasime Artist Series projektiga Kristiina Ploomi, kes on omanimelise ehtebrändi Kristiina Ploom Jewellery asutaja.

Kristiina on kunstiga olnud seotud väga pikalt. Noorena osales ta mitmes kunstiringis, lisaks käis keskkooli ajal ka kunstikoolis. Kui oli aeg ülikooli minna, teadis Kristiina üpris kindlalt, et soovib õppida kunsti või disaini erialal ja seda Inglismaal, kus ta spetsialiseerus ehetele.

Pärast ülikooli on ta juurde õppinud kullasepa tehnikaid erinevate praktikate käigus nii Inglismaal, Hispaanias kui Eestis. Hetkel tegutseb Kristiina jagatud kullasepa stuudios Tallinnas, mis annab hea võimaluse eri tehnikate kohta nõu küsida ja juurde õppida.

Oma brändiga tuli Kristiina välja 2021. aasta novembris – see keskendub unikaalehetele, väikekollektsioonidele ning näituse töödele. Ehtekunstniku looming on kaasaegselt minimalistliku joonega, särav ja silmapaistev aga samas ajatu disainiga.

Iga ehte disain on läbimõeldud, keskendudes lisaks välimusele ka kvaliteedile, ning ei lahku enne stuudiost kui on viimistletud perfektsuseni. Kristiina Ploom Jewellery ehted valmivad taaskasutatud hõbedast ja kullast, ainueksemplaride või väikeseeriatena. Eritellimusel valmistatud tööd aitavad väljendada iga kliendi unikaalset stiili just tema jaoks loodud erilise ehtega.

Lisaks naistele on osa Kristiina klientidest ka mehed, kes on otsimas oma kaaslasele kõige kaunimat kihlasõrmust. Koos vaadatakse ja arutatakse erinevaid variante ning valitakse välja parim lahendus. Kristiina tõdeb rõõmuga, et need on alati hästi toredad ja veidi emotsionaalsemad tööd, eriti kui pärast jagatakse tagasisidet kuidas ja kus abieluettepanek tehti

Tallinnas saab hetkel Kristiina töödega tutvuda Tallinn Design House’is ja ehtekunstniku stuudios. Samuti on valik ehteid esindatud ühes Eesti ja ühes rahvusvahelises online galeriis.

Seekordne Artist Series viis meid külla Hanna ja Karl-Artur Korsari stuudiosse Põhjala tehases, mis oli uue peatüki – kolimise ootuses. Õde-venda tegutsevad kahe peale kolme brändi alt: Hanna Korsar, Karl Korsar ja The Korsars.

Hanna ja Karl-Arturi ühine loominguline bränd The Korsars sai alguse Eesti Euroopa Liidu eesistumise ajal kui võideti toodete loomise hange. Sealt edasi on nad ühiselt teinud väikekollektsioone, mis leiavad sageli tee ärikliendini. Hanna disainib mudelid ja Karl-Artur loob mustrid.

Karl-Arturi omanimelise brändi läbivaks jooneks on julged värvid ja mustrid. Hanna loomingust leiab samuti värve ning omanäolisi pulmariideid.

Täna on Hanna ja Karl-Arturi peamiseks kliendiks naine, kes väärtustab disaini ja saab seda endale lubada. „Oleme proovinud teha ka meestele, sest näen, et see vajadus turul on olemas. Teen meestele triiksärke ja olen teinud ka luksuslikke jakke. Aga nullist alustades on vaja kõigepealt tekitada usaldust, et teeme head asja,“ sõnab Karl-Artur. Ühise brändi alt on meestele tehtud ka vihmajakke.

„Proovime teha tooteid väikeste partiidega, et katsetada, mis üldse toimib,“ kirjeldab Hanna. „Kliendi kaasamine protsessi on oluline. Ei ole nii, et ma teen ja klient vaatab, kas ta tahab üldse,“ nõustub Karl-Artur. Samas lisab Hanna, et kõigi soove ei ole võimalik ka kuulata: „Siis oleks meil lõpuks kõik asjad beežid.“

Soojemate ilmade ja päikesega on ka kliendis näha „uue alguse“ ootust ja elevust. Värskendatakse soengut, otsitakse välja suvisemad rõivad ja tekib tahtmine värvide järgi oma garderoobis. „Näiteks oli üks klient, kes ütles, et pole kunagi varem nii palju komplimente saanud kui ühele kirjule kleidile. Ta mõtles enne ostmist pikalt, aga lõpuks võttis julguse kokku. Ja seda kliendi rõõmu on nii tore näha,“ kirjeldab Hanna. Kuid mõlemad nõustuvad, et eestlased on siiski värvide osas ettevaatlikud. „Eestlastel on see häbitunne tähelepanu keskpunktis olemisest. Võetakse seda kui edevust. Aga pigem peaks vaatama sellele just kui positiivsele tähelepanule. See teeb kõigil tuju heaks,“ arutleb Karl-Artur. Ta lisab, et kui minna juurte juurde ja vaadata Eesti disaini meie rahvarõivastel, siis sealt leiab erinevaid värve ja mustreid lõputult.

Näiteks töötubades märkab Karl-Arturi tihti, et osalejad saabuvad mustades, hallides või beežides riietes, ent mustreid luues mängivad meelsasti värvidega. Tema soovitus ongi vähem musta kanda!

Hanna ja Karl-Artur näevad rõõmu selles, et on oma brändidega orgaaniliselt kasvanud ja neil ei ole vastutust kolmandate isikute ees. See on andnud vabaduse tegeleda huvipakkuvaga ja ka praegu hoopis ise juurde õppida või tegeleda teiste õpetamisega. Karl-Artur toob lõpetuseks välja, et brändiga alustades on oluline kõik alates tootmisest toimima saada. „Ja siis elab see bränd juba oma elu.“

Seekordne Artist Series käis külas kudumibrändi Mithio loojal Tiia Orgnal tema hubases kodustuudios lumiste Nõmme mändide all. Oma brändiga alustas Tiia 2009. aastal ning on seni ettevõtet üksi pidanud. Ainult tootmine toimub väljaspool Eestit, peamiselt Leedu koostööpartnerite juures.

Mithio tootevalikusse kuuluvad kampsunid, kardiganid ja sallid. „Ma olen mõelnud, et olen tööstuse inimene. Ma ei ole kunagi suutnud teha ühte individuaaltellimust või ühe kleidi kallal tunde nokitseda. Mul on kogu aeg olnud tootmise hing. Et teha asi nii, et see sobiks paljudele inimestele.”

Brändi algusaastatel kasutas Tiia hästi palju erinevaid Eesti rahvusmustreid. Ajapikku järest vähem, sest kõrvale tulid ühevärvilised kampsunid ja kliendid hakkasid neid rohkem ostma.

Peamiselt kasutab Tiia oma loomingus mahedaid toone. „Jah, aga see ongi Eesti naine. (Naerab.) Ega siis muidu ei oleks mul siin valget ja helebeeži nii palju. Meeste puhul kehtib sama reegel, ühevärvilisi ostetakse kõige rohkem. Aga igal hooajal ma ikka üritan ühele mudelile mingi värvi külge panna.“

Kõige rohkem kasutab Tiia ühe Itaalia tehase lõnga, mis on talle meeldinud brändi algusaegadest. „See on hästi kerge korrutamata lõng ning sellega on palju mänguruumi. Kudumeid saab teha igas paksuses. Kui nüüd siia liita juurde veel erinevad mustrid ja palmikud, siis kombinatsioonide arv on suur. Teisest küljest olen jäänud selle juurde ka seepärast, et tean, kuidas kudum tootmisest välja tuleb. Mul ei teki mingeid üllatusi. Moelõngadega on see, et hakkad igal hooajal otsast peale leiutama. Tulemus ei ole garanteeritud, sest mudel ei pruugi tehniliselt õnnestuda.“

Tiia on olnud kogu aeg olnud sellel meelel, et kui sa teed ühte asja, siis see peab olema hea asi, mis kestab mitu hooaega. „See on mul algusest saadik olnud, et mitte teha ühe hooaja asju. Ehk siis teha päris asja, mis kestab ja on jätkusuutlik. Kindlasti peab see olema ka praktiline, sest Eesti inimene on hästi praktiline. Ta tahab, et kampsun mahuks mantli ja jope alla ning peaks kandmisel ja hooldamisel vastu.“

Enda stuudiopoodi Mithiol veel ei ole. On olemas veebipood, aga Tiia arvab, et väga oluline on olla esindatud ka edasimüüjate juures, sest klient soovib siiski enne kudumi ostmist seda proovida ja katsuda. „Ilma füüsiliste poodideta ei saa. Siin ei ole üldse teistpidi mõtlemistki.“

Suurimaks õnnestumiseks peab Tiia seda, et on oma brändiga ellu jäänud. „Iga päev on näha neid, kellel see ei õnnestu, et kas pankrot või mis iganes põhjusel ettevõtte kinni pannud. Mithio püsima jäämisel on ilmselt mängus ka minu iseloomuomadused. Olen jäärapäine, järjepidev ja sihikindel, pidevas tegutsemises.”

Kelpman Textile brändi looja Mare Kelpmani stuudios Telliskivis sünnivad eestlaste poolt tänaseks palavalt armastatud värviküllased villased sallid. 

Suures osas valmivad Kelpmani kangad Soomes ning sealne kontakt oli ka brändi alustamise suuniseks. Kõigepealt alustas bränd sisustustekstiilidega ja edasi liiguti sallide poole. Lisaks on katsetatud erinevaid rõivakangaid ja suvisel ajal tehakse mitmeid tooteid linasest kangast. Kõige populaarsemad on praegusel hetkel ikkagi erinevad villased sallid.

Soomes tootmise eeliseks on olnud see, et on võimalik teha väikseid kollektsioone. Erinevate mustrite ja värvide küllus on olnud Kelpmani brändile omane. Isegi kui 5 inimest saab kokku Kelpmani salliga, siis on neil need enamasti erinevat värvi. Mõnda salli ongi ainult 6 tükki. „Kui õigel hetkel ei osta, võibki ilma jääda. Samu salle ma uuesti ei tooda, kuigi juhuslikult siiski olen kudunud mõnda värvikombinatsiooni uuesti. Ju siis endale on meeldinud. Vahel ei saada aru, et see ei ole masstootmine ja kogused ongi väikesed. “

Kangaste materjalina on kasutatud Euroopas toodetud lõngu ning teada on nende täpne taust ja koostis. „Teadlikult valin just naturaalsed materjalid. Rõivasteks ja aksessuaarideks on need sobivamad.“ Suviste toodete puhul on näiteks lina teadlik valik, sest seda on sooja ilmaga mugav ja jahutav kanda. Villa poole pealt on kasutatud lamba- ja meriinovilla, kašmiiri, mohääri ning ka alpakavilla. „Põhiliselt kasutan Šveitsis ja Itaalias toodetud lõngu, aga paksemad lõngad on toodetud ka Eestis ja Lätis. Vastavalt vajadusele on need erineva tüübi ja paksusega lõngad.“

Aja jooksul on Kelpman katsetanud väga palju erinevate värvikombinatsioonidega. „Vaadates loodust ja sealseid värve, siis kõik need värvid sobivad omavahel kokku. Mõnikord mulle meeldibki panna imelikke kombinatsioone omavahel kokku.” Kui on julgemad mustrid või värvikombinatsioonid, siis neid ongi väiksemad kogused. „Iga asi ootab seda õiget inimest.” 

Miurio brändi taga on disainerid Rita Assor ja Viktoria Braginskaja. Brändi tegevus on kahesuunaline – aksessuaarid ja sisustustooted.

Miurio nimi tuleneb sõnaühendist. Miu on jaapani keeles graatsiline sulg ning Rio tuleneb Rio de Janeiro nimest, mis on samba pealinn. Mõte oli näidata positiivsust, naiselikkust ja elurõõmu – seetõttu sellised sümbolid brändi identiteeti graveeritud said.

Täna tegutseb sisustustoodete poole peal Rita ja siidirätikud valmivad kahe disaineri koostöös – Viktoria poolt tuleb põhi või kavand, millele Rita teeb viimistluse. Rita disainib jätkuvalt siidirätikuid ka oma autoritööna.

Miurio valikust leiab näiteks siidirätikuid vähemalt 30 erineva disainiga ja siidrätikute loomisele on nad ka kõige rohkem kindlaks jäänud. Lisaks sellele on valikus sisustustooted – vaibad, diivanipadjad, tapeedid.

Läbi aastate on kõige populaarsemad kollektsioonid „Geisha,“ „Pirate Woman“ ja „Golden Roman Fountain.“ Viimane on Rooma Navona väljakul nelja jõe purskkaevu fotost sündinud muster. Eelmine aasta sündis „New Energy“ kollektsioon, mille puhul Rita tundis vajadust tõuke ja energiasüsti järgi. „Seal olid ka lillemustrid, millele on lisatud sõnumid. Toonid on hästi pastelsed ja pehmed – see väljendab seda, et pehmetel väärtustel on oluline koht,“ kirjeldab Rita.

Miurio eripäraks on käsitöövaibad. „Vaipadega on olnud see mõte, et nad peaksid olema tarbekunstiteosed – samamoodi nagu ostetakse suuri maale, mis on julged ja ekspressiivsed, siis nii ostetakse ka vaipa. See on keskne element,“ sõnab Rita.

Eelmisel aastal alustas Miurio koostööd kunstnik Jüri Arrakuga. „Tema abikaasa Kai võttis ühendust sooviga luua kunstimeeneid – eelkõige siidirätikute osas, aga ma tegin sealt sammu edasi. Kuna ma olen tõeline vaibafänn, siis tekkisid kavandid tema neljast maalist,“ kirjeldab koostöö algust Rita.

Jüri Arrak on palju teinud koostööd erinevate projektide raames, aga selle projekti puhul ta soovis, et tema kunstimeeneid teadlikult laiemalt levitatakse. „Jõudsime lepingu sõlmida ja tema kodus on ka käsitöövaip „Vaatajad“ maalist, ning ta nägi selle koostöö algust. Nägi ka siidirätikud ära ja andis oma õnnistuse sellele suunale.“ Eelmise aasta algusest müügile tulnud tooted on publiku poolt soojalt vastu võetud.

Lisa Kroeberi brändi teekond algas juba 12 aastat tagasi Eestis. Pärast keskkooli Saksamaal ei olnud tal kindlat plaani, mida täpselt tegema hakata. Kindel soov oli aga teha midagi käelist ja seetõttu alustas ta aastast praktikat kullassepa meistri juures. „Seal tegin esimest korda metallist ehteid, mis mulle väga meeldis. Sain kiirelt aru, et tahan teha oma disaini ja ehteid.“ Seejärel õppis ta Saksamaal ehte- ja kalliskividisaini. „Hakkasin tegema ka autoriehteid, aga sain aru, et soovin luua igapäevaselt kantavaid ehteid. Siis kolisin Eestisse ja hakkasin oma brändi looma.“

Tänaseks on ettevõte kuus aastat vana ja tiimis on peale Lisa veel abikaasa Viljar ning Hanna ja Maarja. Lisa teeb ise kõik disainid ja samuti vastutab veebipoe eest. „Ning lisaks kõike muud olenevalt vajadusest.“

Üks omapärasemaid seeriaid on Lisa Kroeberi puhul kindlasti Folded seeria ehted. Kõigepealt alustas ta siiski Leaves seeriaga, millest sai alguse soov teha miskit kolmemõõtmelist. „Meie kehad on 3D ja seepärast ma proovisin, mida on materjaliga võimalik teha. Olin juba ülikoolis katsetanud metalliga, mida sai murda nagu paberit. Oli soov teha taas värvilist ja volditud mudel tuli juurde.“ Sellest saigi alguse kaks seeriat – Folded Slim ja Folded Wide.

Lisa peab enda klientideks naisi, kes on iseseisvad, ilusad ja stiilsed. Tänaseks leiavad kliendid tema loomingu üles nii Eestis kui ka välismaal. „Eksport on kasvanud just viimasel kahel aastal. Meil on edasimüüjad Saksamaal – näiteks Berliinis, Münchenis, Leipzigis, Heidelbergis ja Winningenis. Nüüd tuleb neid järjest ka juurde. Ka teistes Euroopa riikides on mõned poed, mis müüvad meie ehteid – näiteks Norras, Islandil, Hollandis. See on olnud ka meie eesmärk, kuna Eesti on väike ja kui tahame kasvada, siis peame laienema. Oleme väga palju juba viimased kaks aastat jõudnud ja proovime veel.“

Kriss Sooniku bränd sai alguse 2009. aastal. Kriss Sooniku brändi on konkurentidest eristanud see, et segatud on pesu ready-to-wear’iga. „Üritasime seda kuidagi mõnusamaks ja pehmemaks teha, aga samal ajal hoida ikkagi väikest seksikust juures.“ Täna moodustavad ready-to-wear tooted suure osa kaubavalikust – klient saab valida pesu, ready-to-wear ja loungewear’i vahel. „Tooted vastavalt sellele, kuidas hooajal tunne on.“

Pesubrändi tegema motiveerib Krissi äge võimalus möllata suunaga, millega palju ei möllata. Pesudisainereid ei ole väga juurde tulnud ja pigem on neid vähemaks jäänud.

„Kui sul on oma bränd, siis sa võid tegelikult teha, mida tahad.“ Muidugi tunnistab Kriss, et ka klienti peab kuulama, aga vahel klient ei tea, mida täpselt tahab. Siis peabki neile pakkuma midagi uut. „See on katsetuse asi – sul on alati, kuhu tagasi ja kuhu edasi minna. Ikka öeldakse, et fokusseeri ühele asjale ja ära mine siia-sinna. Mina olen aga valinud teise tee – et endal igav ei hakkaks.“ 

Disainimise perioodi veedab Kriss meelsasti Eestist, olles laos kangaste ja toomise vahel ning ammutades samaaegselt inspiratsiooni. „Ma olen aru saanud, et mul on vaja aega, et enda seljas midagi proovida – kuidas asjad näiteks istuvad. Tavaliselt on hästi palju ideid peas ja niikaua kui neid reaalselt selga proovida ei saa, siis ei tea, kas need toimivad või ei.“ 

Üks toode, mille üle on Kriss ise väga õnnelik, on vahvlikangast kimono. „Mul oli ettekujutus, et tahan kasutada just vahvlikangast, aga seda kuidagi cool’iks teha. Makett oli valmis, aga siis jäi asi toppama. Siinkohal pean andma natuke krediiti Johanna Odenile, kes soovitas varrukad teha viltu, mitte sirgelt. Siis oligi disain olemas. Tõesti kukkus lõpuks ägedalt välja ja on teistmoodi kui mõned teised tooted. Kannan seda ise kogu aeg ja ka klientidele meeldib.“

Seasoned Traveler parka looja ja disainer Jaanus Vahtra stuudio asub Toompuisteel kõrvuti mitmete teiste loomeinimestega. See on töötuba, kus Jaanus tegeleb tootearendusega ja teeb ettevalmistusi filmivõteteks.

Seasoned Traveler parka loomise taga on olnud soov arendada funktsionaalset ülerõivast. „Mulle tundub, et inimesed on nõus panustama ja investeerima talvejopesse, sest see on su jaoks eluliselt tähtis.“

„Mudelit välja mõeldes mulle meeldis, et ta on pikk, hoiab põlved soojas ja ülevalt on sääred kaitstud, kui vihma sajab. Tavaliselt on joped lühikesed ja näiteks kuskil metsas käies on sääred lõpuks vihma käes märjad. Samas soovisin, et sellel jopel oleks ka mantli funktsioon ja sa võiksid sellega teatrisse minna. Nüüd on selline siluett saanud täiesti standardiks, sest ka näiteks enamus naistel on pikad mantlid.“

Kõik tooted valmivad Haapsalu kesklinnas Nurme tehases. „Nende tehas ongi spetsialiseerunud üleriietele. Hinnatase ei ole see, mis Aasias aga nende tugevus ja nende võti on kiirus. See kui kiiresti nad näidiseid teevad ja kui paindlikult nad on.“

Jaanus Vahtra peab oluliseks inspiratsiooniallikaks filme ning vintage poode. „Kolada mööda neidsamu vintage poode, kus müüakse vanu asju, sest seal on tegelikult väga ägedad asjad. Tehnoloogiliselt see, kuidas ikka vanasti riideid tehti ja kui ilusad nad seest ja väljast on. On päris palju nutikaid ja lahedaid lõikeid.“

Vähemtähtis ei ole inspiratsioonikogumiseks ka reisimine. „Ma käisin Lõuna-Aafrikas ja see skene, mis seal praegu on, see on hästi elujõuline ja väga lahe. Nad miksivad oma Aafrika kultuuri ja samas on hästi tugev Euroopa mõju. Ja selline sulam kokku on hästi äge. Selles mõttes on reisimine kindlasti kasulik.“ Ja kui inspiratsiooni ei ole, siis soovitab ta raamatuid lugeda.

Oma brändiga on Jaanus Vahtra hetkel otsimas seda miskit. „Nii nagu alkeemikud otsisid kulda, otsin mina oma kulda.“ Siiski toob ta välja, et kuigi talle on väga meeldinud parkale arendusi teha, on tema tänane leib teater ja film. „Parkade arendusega on ka nii, et tore on seda teha aga ma vaatan, kuhu ma sellega üldse lõpuks jõuan. Pole üldse võimatu, et ühel hetkel tõstan käed üles ja see ei viinudki kuhugi. Mul ei ole omaette eesmärk, et ma pean hoidma ja tegema brändi.“

Front on elukaaslastest ehtekunstnike Mariliis Hopp’i ja Miikael Danieljantsi loodud põhjamaine ehtebränd. Seekordne Artist Series käis Fronti stuudios, mis asub Arsi majas.

Front nimi tähendab erinevate õhumasside kokkupuutepunkti. „Need olimegi meie kaks – külm ja soe õhumass saavad kokku. Ka seeriate nimed tulevad temperatuurist, mis nende valmimise hetkel õues olid.“

Tänaseks ongi sellest vastandumisest kujunenud välja brändi käekiri. Front loob lisaks seeriaehetele ka palju tellimustöid. Tellimustööde puhul on just selgelt tuntav ühine käekiri.

„Meie juurde tullakse neid kõige erilisemaid materjale proovima, et täielikult eristuda oma sõrmustega. Kui varasemalt tegime ka kullast sõrmuseid, siis nüüd on see rohkem liikunud just nende materjalide peale. Kuld käib sinna juurde, aga need huvitavad materjalid on inimesi võluma hakanud,“ kirjeldab Mariliis.

Samelin on Eesti tunnustatud saapatootja, kes on tegutsenud aastast 1945, mil seda nimetati naha- ja jalatsikombinaadiks. Samelini nime all alustati tegevust 1994. aastal. Leida Kikka on Samelinis kindla käega tegutsenud 1987. aastast. Samelini Artist Series on pühendatud Leida Kikka pikale teekonnale ühe Eesti tunnustatuima ja pikaaegsema jalatsvabriku juhina.

Leida silm särab, kirjeldades, kuidas Tartu Samelini tehases valmivad saapad nii NATO sõduritele kui ka private label-i all teistele väiksematele Eesti brändidele. „Meie suur leib on militaarjalatsid. Need on suured tellimused – kogused ei ole mitte sadades vaid kümnetes tuhandetes.

Teeme neid NATO sõduritele ja nüüd oleme teinud ka Norra, Rootsi ja Soome jaoks. Kliente leiame me näiteks sõjamessidelt – sel aastal toimus üks Abu Dhabis, kus me käisime nüüd juba neljandat korda.“

Leida Kikka töökust on hinnatud ka laiemalt – ta on Tartu ettevõtlik daam, Aasta naine, Tartu aukodanik ja Valgetähe ordeni kavaler. „Mõnikord mõtlen lõpetamise peale, aga siis iga autasuga tuleb uus energia, mis utsitab jätkama. Ja mulle meeldib ju püünel olla, tagasihoidlik ma kindlasti ei ole. Tagasihoidlikkus ei ole ka voorus.“

„Ma võin töötada õhtul kella üheksani, aga kui ma astun uksest välja, siis on minu tööpäev lõppenud.“

Triinu Pungitsa bränd on ainulaadne oma eripäraste vormide ja kangakasutuse poolest. Triinu Pungits on disaininud riideid ja tekstiile juba kolmteist aastat. Tema stuudio asub Tartus, Aparaaditehases.

Huvi enda brändi loomise vastu sai alguse õpingutest. Triinu Pungits on õppinud tekstiilieriala, mis siis veel nii palju moele ei keskendunud.

Disainerina on  ta osalenud mitmetel rahvusvahelistel võistlustel ja neid ka võitnud. Ta on käinud erinevatel võistlustel näiteks Moskvas, Itaalias, Lätis. „Võistlused andsid pidevalt järgmise sammu, kuhu edasi liikuda. Tempo oli voolav, sain kogu aeg tõuke, mille jaoks kollektsiooni loon.“

Triinu Pungitsa looming on peamiselt valminud üksikeksemplaridena. „Lõikeid olen suuremate koguste jaoks lasknud digitaliseerida vaid mõnedel kordadel. Mulle meeldib niimoodi.“

“Üks koht, kuhu ma olen oma mõttekäikudega jõudnud on see, et meil on maailmas vaja õnnelikke inimesi. Inimene peab olema õnnelik ja seepärast peabki tegema seda, mis teeb ta õnnelikuks.“

Vanalinna südames, Hobusepea tänava kullasseppade majas, asub Agnes Veski stuudio. Ühes ruumis on koos mitmete Eesti ehtekunstnike lauad. Agnes Veski sõnul on teiste kunstnikega koos töötades võimalus vahetada omavahel mõtteid, materjale, tehnoloogilisi nippe ja teha ka koostööd.

Agnes Veski töölaud vastab kullassepa töölaua nõuetele. Tegemist on kõrgema lauaga, mille juures on oluline roll saagimiskaarel. Lisaks on laual lõputult palju sahtleid, kuhu mahutada materjalid ja tööriistad.

Agnes Veski omanimeline bränd sai alguse 2018. aastal. Ta on õppinud EKAs ehtekunsti, kuhu ta läks kohe peale keskkooli. „Teadsin algusest peale, et tahan kunsti minna õppima.“ Ehete loomisel kasutab ta traditsioonilisi tehnoloogiaid ning ka materjale. Peamiseks inspiratsiooniallikaks on Eesti loodus.

Eve Hansoni stuudiopood asub Telliskivi Loomelinnakus, kuid suure osa tööst teeb ta ära kodus. Telliskivi Loomelinnakusse stuudiot avama ajendas soov näha enda kliente päriselus: „E-poe või disainipoodide kaudu müües ma inimestega ei kohtu. Siin saan klientidega otse suhelda: väga ägedad naised on!“ Enda klienti iseloomustabki Eve Hanson julge naisena, kellel on soov eristuda ja ennast enesekindlana tunda. Kuigi Eve loodud rõivad on minimalistlikud, on neil tihti mitu mängulist kandmisvõimalust.

„Olen alati öelnud, et minu disaineriks saamine kuidagi juhtus. Samas olen mõtlema hakanud, et ju ta ikka kodust kaasa tuli – vanaema oli see, kes tegi käsitööd. Ja kõik need müstilised lõikelehed. Disaineriks saamine ei olnud minu lapsepõlveunistus, aga ma valisin selle, mis mulle meeldis.“

Inspireeritud kehast ja kangast.

Lastes end kanga liikumisel juhtida, saan saavutada unikaalseid vorme, mis aina uuenevad ja uuendevad lähtuvalt kelle kehale nad langevad. Suurel määral inspireerume kõik sellest, mida näeme ja igatseme, kuid tulemuse loob minu jaoks koostöö materjaliga. Arvestades selle olemuse ja liikumisega. Seepärast eelistan ilma eelneva sketšita uusi disaine luua. Mida vähem endale uue disaini puhul mõistusega piiranguid panen, seda parema tulemuseni jõuan.

Jätkusuutlikus ja kooskõla keskkonnaga on minu jaoks tänapäeval ainus viis millegi uue loomiseks. See on lähenemine, kus lisapiirangud ja reeglid annavad võimaluse kasvuks ja aitavad leida lahendusi, mille üle potentsiaalselt ka kahekümne – kolmekümne aasta pärast tagasi mõeldes uhke olla. Leian, et nii nagu inimsuhetes on vaja koostööd ja tasakaalu, siis on sama ka meid ümbritsevaga. Ei saa ainult võtta. Tuleb mõelda, kuidas tagasi anda – kooskõlas olla.

Olen oma brändile loonud mitmed alustalad ja reeglid, mida iseloomustavad kooskõlad erinevate elementide vahel. Kooskõla inimese sisemuse ja välimuse vahel – rõivas kaitseb ja väljendab, aidates inimesel end ise defineerida. Kooskõla seksuaalsusega meis – tugevus ja hellus. Kõik need punktid on minu disainipraktikas tugevalt seotud unisex lähenemisega ning materjali ja kvaliteeti arvestades käsikäes meie suurima vara – keskkonnaga. Jätkuvalt on plaanis toetuda nendele põhimõtetele ning luua vajadus- ja intuitsiooni põhiselt uusi disaine. See on viis, kuidas ma näen tulevikku ja disaini selles toimimas.

Arro Porcelain looja Liisu Arro mitmed imelised disainid saavad alguse tema koduses Haapsalu töötoas. Liisu on oma pere kolmanda põlve kunstnik, kes väljendab enda maailma ja soojust läbi loomingu.

Tema loomingus on seotud tavapärane erilisega ning ekstravagante klassikalisega. Saades inspiratsiooni igapäevaelust ja ümbritsevast loodusest ja kunstist. Liisu Arro on keraamikas edasi kandnud enda vanemate ja vanavanemate loomingut, rikastades igapäevast tarbeesemet nende joonistuste ja maalikunstiga.

Liisul on olnud oma väike keraamikastuudio alates 2006.aastast, kus valmivad kõik tema teosed käsitööna. Kvaliteetsed lauanõud on loodud eesmärgiga, et need kestaksid põlvkondi!

Käisime hiljuti külas väga erilisel brändiloojal Äli Kargojal, kelle minimalistlik rõivabränd Studio August on leidnud enda uue koha nostalgilises Põhjala Tehases.

“Kopli on minu jaoks nostalgiline kant. Õppisin 8. klassini Kopli Kunstigümnaasiumis ning elasin ka just mitte väga palju eemal Pelgulinnas. Nii, et tunnen end siin hästi ja ka Studio August sobib Põhjala Tehase industriaalsesse esteetikasse suurepäraselt.”

Augustit iseloomustab lihtsus, minimalism ja funktsionaalsus. Puhtad vormid, viimistletud detailid ja tasane väljendus, sobivad kõigile, kes hindavad nii elegantseid rõivaid, kui ka rõivaste jätkusuutlikkust.

“Eesmärk on vaadata moeloomise pindmistelt kihtidelt sügavamale. Võtta disainerina vastutus oma tegevuse mõju eest keskkonnale, andes sealjuures klientidele valikuvõimalus panustada puhtamasse elukeskkonda tarbides aeglast ja kvaliteetset moodi, mis kestab.⁠”

“Tööalaselt on põhifookus oma brändi arendamisel ja manageerimisel – visanditest kuni valmistoote poodi jõudmiseni. Tegutsema paneb eelkõige rõõm, mille ma loomeprotsessist saan. Rõivaste disainimine ning kangastega tegelemine pakub mulle rahuldust ja huvitavaid⁠ väljakutseid – kuidas idee millestki ilusast käegakatsutavaks reaalsuseks muuta.⁠”

“Hetkel on vaatamata keerulistele kevadkuudele ilus hingamine saavutatud. Selles mängib ka rolli oma stuudio avamine ja Augustile justkui kodu leidmine. Nii et soov on mõnusalt samas rütmis edasi kulgeda.”

Kairi Lentsius on tekstiili -ja moedisaini taustaga disainer ning Kõrgema Kunstikooli Pallase õppejõud. Lentsius on keskendunud taaskasutuse rõivaprojektidele ning ehete disainile. Teda külastades inspireerisid meid väga maha kantud militaartelkidest õmmeldud mantlid, mida Kairi on loonud juba aastast 2013. Enamus Lentsiuse ehteid on samuti keskkonnasõbralikud valmides ainult ühest materjalist ning tööstuse materjali jääkidest.

Lentsius eelistab alati klassikat pidevalt muutuvatele trendidele.

Ellen Richard on kodumaine rõivabränd, kelle eesmärk on panna inimesi teadlikumalt ja vähem tarbima, andes seeläbi inimestele võimaluse leida unikaalsed esemed, mis püsivad garderoobis aastaid. Brändi looja ja disainer on Kristi Pärn, kes brändi suurema eesmärgi nimel on loonud stiili, kus kombineeritakse omavahel vana ja traditsiooniline uue ja modernsega. Brändi nimi on tulnud disaineri vanavanemate nimedest, hoides selviisil brändis tervet lugu, kus kõik sai alguse.