Jaanus Vahtra: Mood on ka disain

Jaanus Vahtra: Mood on ka disain

26.09.2022

Seasoned Traveler parka looja ja disainer Jaanus Vahtra stuudio asub Toompuisteel kĂ”rvuti mitmete teiste loomeinimestega. See on töötuba, kus Jaanus tegeleb tootearendusega ja teeb ettevalmistusi filmivĂ”teteks. Intervjuu hetkel oli ruum tĂŒhi, aga filmiperioodil on Jaanuse sĂ”nul stuudio otsast otsani tĂ€is kostĂŒĂŒme.

Jaanus-Vahtra-Artist-Series25

Kuidas sa jĂ”udsid disaini ja kostĂŒĂŒmide maailma?

Ma arvan, et see oli edevus. Mul oli keskkoolis valida kaks kardinaalselt erinevat suunda: kas lĂ€hen Tartusse politoloogiat Ă”ppima vĂ”i tulen KunstiĂŒlikooli (praegune EKA – toim). Valisin KunstiĂŒlikooli, kuhu mĂ”tlesin alguses keraamikat minna Ă”ppima. Sain siiski ĂŒhel hetkel aru, et see mulle ei sobi, kuna olen pigem sotsiaalne – mulle meeldib inimeste keskel olla. Keraamiku töö on rohkem ĂŒksinda pĂ”letusahju taga istumine, kuigi see on vĂ€ga rahustav ja zen tegevus. SeetĂ”ttu valisin viimasel hetkel erialaks moekunsti.

Meil oli hĂ€sti aktiivne kursus ning sellest ajast kujunes vĂ€lja suur ja lai tutvusringkond. ÜheksakĂŒmnendatel oli kogu loomemaastik palju homogeensem. Sellel ajal Ă”ppisin tundma nĂ€iteks Erkit ja Peeter Maria Lauritsat. Samuti moodustati siis mitmeid kunstirĂŒhmitusi nagu RĂŒhm T, mille kutsusid ellu Raoul Kurvitz ja Urmas Muru. Sinna kuulus fotograafe, maalikunstnikke, arhitekte, muusikutest nĂ€iteks Raul Saaremets. Lisaks kuidagi elus vedas nii, et juba teisel kursusel hakkasin koostööd tegema Mati Undiga, kes oli tol ajal tĂ”eline superstaar, tehes modernest ja nö „uut teatrit.“ Temaga koos jĂ”udsin ma teha viisteist etendust.

Samuti suhtlesime palju filmitudengitega – sellel ajal oli seal samuti tugev kursus, kust on tulnud Rainer Sarnet, Jaak Kilmi. Sealt tulid ka esimesed filmitööd. NĂ€iteks tegime kooliajal Marko Raadi esimese mĂ€ngufilmi „Agent Sinikael“, samuti Marju Tammikuga TV Productions kaubamĂ€rgi – tootsime t-sĂ€rke ja tegime ka kollektsioone. Kahjuks ei ole sellest vĂ€ga palju materjale alles, sest olin ise suhteliselt kehv sĂ€ilitaja.

Ühel hetkel jĂ€i see kĂ”ik tahaplaanile ja hakkasin rohkem reklaamindusega tegelema. Selle kĂ”rvalt tegin teatri- ja filmitöid. Kuid see oli rohkem kĂ”rvaltegevus, mis endale vaheldust pakkus ja vĂ€rskena hoidis. Ja lĂ”puks tuli arusaam, et veri on ikkagi paksem kui vesi. Ma tahtsin midagi teha vĂ”i proovida oma brĂ€ndi loomise valdkonnas. Aga ma ei ole kunagi huvitunud oma ateljeest. NĂ€iteks minust kursus nooremad – Ketlin Bachmann, Riina PĂ”ldroos, Aldo JĂ€rvsoo – nemad on kĂ”ik endale koos ateljee loonud. Tegime kooliajal koos tellimustöid, aga minu jaoks oli see pigem vĂ€sitav.

Kui palju sa praegu teatris kostĂŒĂŒme teed?

Ikkagi teen. Ma just tegin Ingomar Vihmagariga koos mĂ€ngufilmi ja siis tegin kohe otsa ka Von Krahlis koos Peeter Jalakaga etenduse „Aed.” Aastas on tavaliselt nii kaks-kolm teatritööd. Kuid kino on tĂ”esti hetkel rohkem esiplaanil.

Kinotööde eest oled saanud kaks aastat parima kostĂŒĂŒmikunstniku auhinna – ĂŒhel aastal „November“ ja kohe jĂ€rgmisel aastal „PĂ”rgu Jaan.“ Ning samuti olid kostĂŒĂŒmikunstnik Cannes’i filmifestivalil Grand Prix vĂ”itnud filmis „Kupee nr 6.“ Mida selline tunnustus sinu jaoks tĂ€hendab?

Filmide puhul kostĂŒĂŒmikunstnikuna tĂ€hendab selline tunnustus, et ikkagi pannakse rohkem tĂ€hele. Ja kindlasti tuleb ka rohkem pakkumisi. Seda on eriti nĂ€ha pĂ€rast „Kupee nr 6“ vĂ”itu.

Kui suur vĂ€ljakutse oli teha kostĂŒĂŒme sellisele filmile, nagu „November“?

Kuna ma Rainerit (reĆŸissöör Rainer Sarnet – toim) tunnen, siis selle filmiga oli kohe algusest peale hĂ€sti selge, mida me tegema hakkame. VĂ€ljakutse ei olegi vahel see, kas sa teed midagi kaasaegset vĂ”i lood kogu selle maailma, vaid kĂŒsimus on koostöös teiste inimestega. Koostöö inimestega teistest kultuuridest vĂ”ib olla oluliselt keerulisem ja siis peab rohkem eeltööd olema. Seda hÀÀlestust, mida nad tahavad. Lisaks kogu suhtlus teises keeles. Emakeeles rÀÀkides on vĂ€ljendusoskus hoopis teine ja kontseptuaalselt on kĂ”iki asju lihtsam paika panna.

Kui keeruline on kostĂŒĂŒmikunstnikuna teha must-valget filmi?

Must-valget filmi on kindlasti keerulisem teha kui vĂ€rvilist, sest seal on toonid, millele peab tĂ€helepanu pöörama. VĂ€ga paljud toonid ĂŒldse ei sobi must-valgesse filmi. Samuti peab tĂ€helepanu pöörama tekstuuridele, lĂ€igetele.

Milline on sinu tööprotsess ja mis on sinu lemmikosa selle juures?

Teatri ja filmi puhul see nii erinev ei olegi. Kuigi film ja teater ise on oma protsessilt erinevad. Teater on mugavam kui film, sest teater on lineaarne protsess. Sa alustad proovidega ja kÀid proovides ning sa saad kogu aeg protsessi jÀlgida. Teha kÀigupealt muudatusi vastavalt sellele, kuidas karakterid arenevad. Vahel tuleb ette ka vÀga suuri muudatusi.

Aga filmi puhul on sul see protsess plokkides. Ja ettevalmistusprotsessisteed sa tavaliselt kĂ”ik asjad, kuna filmi ei tehta ju kronoloogilises jĂ€rjestuses. Kogu aeg on continuity probleem – mingid asjad filmitakse lĂ”pust ja jĂ€rgmine kord keskelt. Tegelikult seal vĂ€ga muutusi teha ei saa, on nagu on. Filmis on ka maagilisust rohkem. PĂ€rast seda kui see montaaĆŸilaualt tuleb ja juures on helid, efektid, vĂ€rvid, siis see on kĂŒll Ă€ge.

Tööprotsessis ettevalmistuse mĂ”ttes ei ole vahet. Mina lĂ€henen karakteripĂ”hiselt, aga see sĂ”ltub vahel ka reĆŸissöörist vĂ”i lavastajast ja samuti tĂŒkist. NĂ€iteks teatris on vahel tĂŒkid, kus ei ole kinnistuvaid karaktereid vaid on palju erinevaid ja nad kĂ”ik libisevad lĂ€bi. VĂ”i ei ole palju, aga ei ole ka lineaarselt kulgev. NĂ€iteks „Kupee nr 6“, kus tegelikult kogu film rÀÀgib kahe inimese suhte arengust. Aga kui lugu on liikuvam, siis lĂ€htud ĂŒldiselt mingist stiilist ja selgest esteetikast. Ja kui on tugevad kesksed karakterid, siis ehitad kontseptsiooni neile ĂŒles.

Lemmikosad on ettevalmistus ja esilinastus. Ma ei ole vĂ€ga platsi inimene, kuigi eks ka seal on toredaid hetki. Aga no ikkagi on vĂ”ttepĂ€evad paratamatult sellised kaheteisttunnised. Tavaliselt oled sa esimene osakond – alustad seitsmest ja lĂ”petad kell kĂŒmme. Ikkagi ĂŒsna vĂ€sitav ja intensiivne periood. Mina muidugi olen seda vĂ€he kogenud. Ma töötan ikkagi niimoodi, et platsil olen vĂ€he. Tavaliselt kĂ€in siis kui on massivĂ”tted ja siis kui uued tegelased on esimest korda. Siis vaatab korra koos kĂ”ik ĂŒle.

Eestis on paraku nii, et ettevalmistusega vĂ€ga varakult pihta hakata ei saa. Need viimased rahastusotsused, millest sĂ”ltub, kas film lĂ€heb tootmisse, tulevad ikkagi ĂŒsna viimasel minutil. Mis tĂ€hendab seda, et tavaliselt hetkest, kui nad tulevad, on sul jÀÀnud umbes kuu aega vĂ”tteni. Heal juhul poolteist kuud ja see on tegelikult vĂ€ga-vĂ€ga lĂŒhike periood. Ja siis sa teedki oma tööd ka veel filmi kĂ€igus jooksvalt.

Kui liikuda disainimise poolele, siis oled disaininud ka teistele brÀndidele, nÀiteks Marat, Monton ja Baltika. Kui keeruline on oma brÀndi teha?

Tegelikult ongi minu jaoks huvitav teha brÀndi kui sellist. Pigem ehitada pikemalt brÀndi taustalugu kui kaks-kolm hooaega jÀrjest vuhkida ja kogu aeg uueks hooajaks midagi uut toota. See oleks kurnavam.

Ka puht pragmaatiliselt vĂ”ttes ei tahagi ma midagi sellist teha, sest Eestis on see keeruline. VĂ”in leida kĂŒll Ă”mblustöökojad, aga sisuliselt kĂ”ik kangad, nööbid, detailid pean kuskilt mujalt tellima ja hankima, mis teeb selle kohe logistiliselt keeruliseks. On palju noori tegijaid, kes ostavad materjale KangadĆŸunglist aga ma rÀÀgin ikka pĂ€ris tootmisest.

NĂ€iteks osad voodrikangad tellin Jaapanist. Planeerides sĂŒgistalviseid asju, siis nĂ€idiseid valides ja tellides, olid juba saatmiskulusid kuue tuhande euro juures. Peale energia- ja kĂŒtusekriisi on hinnad tĂ€itsa laes. Ja siis paljud ĂŒtlevad, et Eesti disain on kallis ja tundub ebamĂ”istlik. Aga seda ei saa vĂ”rrelda kiirmoekettidega, kus kogu sĂŒsteem on ĂŒles ehitatud vertikaalselt – arendus, tootmine, kangatootmine on ĂŒhes kohas ja lĂ€hestikku. Pisikese tegijana sul ei ole sellist vĂ”imalust ja ka alust tootjatega hinda lĂ€bi rÀÀkida. Hea kui sa ĂŒldse miskit saad.

Kui kaua vÔtab aega, et leida see Ôige kangas?

No ikka vÔtab, kuigi valikuid on tohutult palju. NÀiteks kui lÀhed messile, kus on tuhandeid nÀidiseid, pead sa olema eeltöö Àra teinud. Teadma, mida otsima lÀhed, mida sul vaja on, muidu sul lihtsalt jookseb juhe kokku. Tavaliselt ma olen enda jaoks Àra kaardistanud, mida mul on vaja ja siis valin endale sektsiooni, kus ma vaatan uusi materjale. Tegelikult olen ma ka ise arendanud uusi kangaid, aga eks ole nÀha, mis neist saab, kuna omahind tuleb pÀris kÔrge.

VĂ€ga paljud ĂŒleriiete kangad ja Ă€gedad tootjad on Aasias – aga neilt saad tellida kangast alates tuhandest meetrist. VĂ”rdluseks vĂ”ib vĂ”tta Baltika, kes tundus suur ettevĂ”tte vĂ”i Sangar, aga nemad ei tellinud kunagi ĂŒhte kangast ĂŒle 250 meetri. See kogus on Aasias selline, mille kohta nad ĂŒtlevad sample. Sellest teed nĂ€idiseid. Ja kui sul Ă”nnestub nad Ă€ra rÀÀkida, siis tulevad kohe lisatasud veel hinnale juurde.

KÔike seda arvestades, kui tahaks mingit sulejopet teha, siis lÀhim koht on Soome. Aga tegelikult siis vÔiks juba olla mÔistlik, et sa kolid Àra Itaaliasse, sest seal on kÔik olemas. Nad on lihtsalt nii palju kÔigest sellest ees ja neil on seal olemas spetsialistid.

Kas funktsionaalse jope loomise taga oli isiklik vajadus?

Ma olen vĂ”tnud selle loogika, et ma arendan funktsionaalset ĂŒlerĂ”ivast. Mulle tundub, et inimesed on nĂ”us panustama ja investeerima talvejopesse, sest see on su jaoks eluliselt tĂ€htis.

Naljakas on tegelikult see, et selle taga ei olnud alguses mina. See nö esimene idee tuli vÀikeselt grupilt inimestelt, kes lihtsalt pöördusid minu poole, et nad tahaksid midagi koos tegema hakata. Ja siis me tegime neile alguses koos Marit Ilisoniga, kes tegi lÔiked, kuna tema oli tehnoloogiliselt Ôppinud konstrueerimist. Aga sel hetkel jÀi see ikkagi pooleli. Vist aasta-poolteist hiljem mÔtlesin, et vÔiks ikka proovida.

Ja siis ma vĂ”tsin selle uuesti ĂŒles ja hakkasin ideed arendama. Naljakas asi on alati sellega, et mul on kogu aeg erinevad mĂ”tted olemas, aga ma ei suuda nii-öelda selle teostuseni jĂ”uda. Kui me parkaga vĂ€lja tulime, siis sellist long fishtale parkat ĂŒldse ei olnud. Ma pakkusin vĂ€lja, et aluseks vĂ”iks olla klassikaline M-51 parka, mida kunagi toodeti USA armeele Korea sĂ”ja jaoks. Tellisime isegi nĂ€idiseks originaali, mis on meil kuskil alles.

Enamus brĂ€nde, mis on praegu populaarsed, nĂ€iteks Fear of God, Off-White – nad teevad olemasolevaid asju ja lisavad neile lihtsalt uue touch’i. VĂ”i Gucci, kellel on meeletud arhiivid, kust disainerid miskit vĂ€lja kaevavad ja pĂŒĂŒavad seda revamp’ida.

Aga tegelikult on see hea unustatud vana. Sa ei tee miskit pÀris nullist vaid ikkagi lÀhtud olemasolevast.

Mis on Seasoned Traveler parkale iseloomulik?

Tol ajal mudelit vĂ€lja mĂ”eldes mulle meeldis, et ta on pikk, hoiab pĂ”lved soojas ja ĂŒlevalt on sÀÀred kaitstud, kui vihma sajab. Tavaliselt on joped lĂŒhikesed ja nĂ€iteks kuskil metsas kĂ€ies on sÀÀred lĂ”puks vihma kĂ€es mĂ€rjad. Samas soovisin, et sellel jopel oleks ka mantli funktsioon ja sa vĂ”iksid sellega teatrisse minna. NĂŒĂŒd on selline siluett saanud tĂ€iesti standardiks, sest ka nĂ€iteks enamus naistel on pikad mantlid.

Samas sellel kĂ”igel on suurem filosoofilise taust – kui lahtiste silmadega ringi kĂ€id, siis sa saad aru, mis ĂŒldse keskkonna mĂ”ttes hetkel toimub. KĂ”ik rÀÀgivad sustanability’st, mis on lohisev termin ja sellega on nii ja naa. See on tegelikult tĂ€iesti hall ala. Kindlasti seda vĂ€ljendit kuritarvitatakse palju ja on ka rohepesu. Oleme Reet Ausiga rÀÀkinud, et tegelikult, kui sa tahad olla pĂ€riselt sustainable, siis kĂ”ige parem viis selleks on, et sa ostad vĂ€he ja lĂ€bimĂ”eldult ning kannad oma asjad lĂ”puni.

Mitte see, et keegi on mingist ĂŒmbertöödeldud asjast tootnud midagi, kannad seda paar kuud ja ikka ostad uusi asju juurde. NĂ€iteks kĂ”ige hullemad kangad taaskasutuse mĂ”ttes on need, kus polĂŒester on segatud naturaalsete kiududega. Seda tööd ei vĂ”ta mitte keegi ette, et neid omavahel eraldada. Need lĂ€hevad kĂ”ik prĂŒgimĂ€ele vĂ”i katlasse. Ja nĂ€iteks paljud materjalid, mis ajavad tupsusid. See juhtub siis, kui koostises on mitu erinevat kiudu koos, ĂŒks kiud on teisest palju tugevam ja selle tulemusena tekivad tupsud. See ei ole jĂ€tkusuutlik.

JĂ€tkusuutlik oleks, kui saaksid oma garderoobi selliseks, kus asjad on multifunktsionaalsed ning vastupidavad ja sa saad neid vĂ”imalikult laialdaselt kasutada. Sealt tuligi idee, et parkat vĂ”iks saada kanda mĂ”lemat pidi. Lisaks on ka vooder, mida saab Ă€ra vĂ”tta. See tĂ€hendab, et parkat saab kanda mitmel aastaajal – kas voodriga vĂ”i ilma. Ise olen augusti lĂ”pus hakanud parkat kandma ilma voodrita ja kuskil oktoobrist panen voodri alla. See on tehtud materjalist, mis hĂ€sti kompenseerib teravaid temperatuurivahesid.

Vastupidavuse osas on naturaalsete kangastega keerulisemad lood. Olen ka ise vaadanud ĂŒmbertöödeldud plastiku poole. Kuigi sellega on sedasi, et ega ĂŒhte plastikut ĂŒle kolme korra ĂŒmber sulatada ei saa. Iga kord, kui plastikut uuesti sulatad, lĂ€heb ta jĂ€igemaks ja kaotab kvaliteeti. Tihti pannakse sinna nö “vĂ€rsket“ naftat juurde. Muidu on lĂ”puks ĂŒmbertöödeldud plastist vĂ”imalik teha ainult jĂ€ika toodet, sest tal ei ole enam algseid omadusi.

Sinu tooted valmivad Eestis?

Jaa, Haapsalus Nurme tehases, mis on tĂ€itsa Haapsalu kesklinnas. Nende tehas ongi spetsialiseerunud ĂŒleriietele. Hinnatase ei ole see, mis Aasias aga nende tugevus ja nende vĂ”ti on kiirus. See kui kiiresti nad nĂ€idiseid teevad ja kui paindlikud nad on.

Nende kliendid on samuti erinevad Euroopa ja Skandinaavia luksusbrĂ€ndid, nĂ€iteks Loewe toodab nende juures. Kui sa lĂ€hed Pariisi, siis modellid pigem kannavad Loewe’t kui Balenciaga’t – ta on selline street style brĂ€nd.

Mulle Balenciaga ka tegelikult vĂ€ga meeldib, eriti mida loovjuht Demna Gvasalia seal teeb. Nemad koos Kanye West’iga tĂ”idki pĂ”himĂ”tteliselt tĂ€navamoe luksusbrĂ€ndide juurde. See oli tegelikult vĂ€ga nutikas lĂŒke, sest see marginaalsus on kordades parem, versus kui toota midagi vĂ€ga keerulist. NĂ€iteks ĂŒlikond on ikkagi vĂ€ga kompleksne ja mahukas. Aga nĂŒĂŒd on vĂ”imalik pusa mĂŒĂŒa sama hinnaga, millega seda ĂŒlikonda.

Kuhu suunda sa tahaksid oma brÀndiga veel liikuda?

Oma brÀndiga ma otsin paregu seda miskit. Nii nagu alkeemikud otsisid kulda, otsin mina oma kulda.

Ikkagi on vaja taustalugu, et sul oleks seda jÀtkuvalt rÀÀkida ja kuidagi eristuda. See pole lihtne. Ma otsin juurde lisafunktsionaalsust. Senistel mudelitel on selleks olnud kahtepidi kantav vooder ja kaamelivillast tÀidis. Kaamelivill on 30% soojem kui tavaline vill, kuna on seest ÔÔnes. Sulejopel ei anna ka tegelikult sooja sulg, vaid Ôhk seal vahel. Kaamelivill ei anna ainult sooja vaid hoiab jahedas palava ilmaga.

Tootmisega on alati need riskid, et vĂ”id ĂŒhel hetkel tekitada tohutu laoseisu. Sa pead kĂ”ik toodetud asjad suutma maha mĂŒĂŒa, mis tĂ€hendab seda, et pead neile turundust tegema jne. Tegelikult ongi kogu see kaubandusmaailm… Üldse idiootlik on olla sellises kohas nagu rĂ”ivatööstus (naerab). Selline natuke masohhistlik asi, sest see on kĂ”ige konkurentsitihedam turg. Kui tahad suuri koguseid mĂŒĂŒa, minna kaubamajja vĂ”i vĂ€lismaa turgudele, pead arvestama, et seal tulevad karmid seinad ette – kĂ”rged juurdehindlused, agenditasud jne. Kui tahad, et endale jÀÀks ka raha, siis pead oma tooteid lĂ”puks kĂ”rge hinnaga mĂŒĂŒma.

Ja ega tĂ€na vĂ€ga hĂ€sti direct-to-customer tööle ei ole lĂ€inud. Muidugi mĂ”ned head nĂ€ited on. NĂ€iteks Lululemon, kes ehitas kogu oma vĂ”rgustiku ĂŒles lĂ€bi joogastuudiote. Enamus alustavad ikka nii, et teevad alguses veebipoe aga kĂ”rval peaks ikkagi olema ĂŒks fĂŒĂŒsiline showroom, kust saab tunnetuse, emotsiooni.

Inimesed on palju lĂŒĂŒa saanud veebist tellimisega. Ma isegi olen nĂ€iteks veebist tellinud filmide jaoks ja kui asi kohale jĂ”uab, siis on see nii halb, et hoia peast kinni. MĂ”tled, et kuidas need pildid kĂŒll tehtud olid. Kohale jĂ”uab tĂ€ielik Ă”udus. Ja seda ma oma brĂ€ndile ei taha. Pigem teen vĂ€he ja korralikult.

Milline on olukord Eesti disainis ja meestemoes?

Kurb on. Baltika on suuresti kĂ”ik kinni pannud, jĂ€i kĂŒll Ivo Nikkolo. Noortele on Reede kauplus, mis pakub just street style tooteid. TĂ€naval on nĂ€ha, et tĂ€na kujundavad meeste maitset tegelikult Tallinna Kaubamaja ja Denim Dream.

Naistele on ilmselt variante rohkem. Aga ega seal ka midagi vÀga hÔisata ei ole. Ostetakse seda, mida see hooaeg mÔni kiirmoebrÀnd pakub. Eks noored ikka natuke eksperimenteerivad rohkem ja ostavad nÀiteks kaltsukatest. Kui ma filmide jaoks kÀin sealt midagi otsimas, siis ma nÀen, et kÀib Ôudne tuulamine.

Miks teevad disainerid tooteid pigem naistele kui meestele?

Mehed on konservatiivsemad ja ei ole kindlasti nii innukad tarbijad. Kui ma Ă”ppisin KunstiĂŒlikoolis, siis tahtsin olla rebel ja ennast lĂ€bi stiilite kehtestada. See on ĂŒks ÀÀrmus
 Ja siis on teine – ÀÀrmuslik konservatism, mille kĂ”ige ilmekam nĂ€ide on see, kui lĂ€hed kuskile suvelavastust vaatama ja nĂ€ed seal tĂŒĂŒpilist meest, kelle on mĂ”ne brĂ€ndi Ă”huke puuvillane kampsun. Selle all on ruuduline vĂ”i lihtne triiksĂ€rk ja jalas teksad, mis alt kotitavad ja hĂ€sti ei istu.

Sellist olukorda ei saa ka meeste sĂŒĂŒks panna, sest kaubamajades on sisseostujuhid naised ja see on nende ettekujutus, milline peaks kolmekĂŒmneaastane Eesti mees vĂ€lja nĂ€gema.

Kui sa lĂ€hed kuskile LĂ”una- ja Kesk-Euroopasse, siis seal on see linnapilt hoopis teine. Stiil on palju rohkem sophisticated, oluliselt peenema koega. NĂ€iteks minu jaoks on tĂ€iesti vastuvĂ”etamatu, et talvel kantakse puuvillast kampsunit – see on suve jaoks. Talvel sa kannad kaĆĄmiiri, meriinovillast vĂ”i villast kampsuni. Need on vĂ€ikesed aga olulised nĂŒansid. Aga sellist ĂŒldist tunnetust Eestis ei ole – inimene vaatab, kus poes sĂ”ber kĂ€ib ja lĂ€heb ka sinna. Ja samas ei ole ka meestele ajakirju, mis seda turgu rohkem suunaks.

Siis ongi olukord, kus ĂŒhes otsas on noored moekunstnikud, kes tahavad katsetada ja kombata piire, mĂ€ngida selles edgy otsas. Samas sa ei saa sundida kolmekĂŒmneaastast nende loomingut kandma, sest ta on kloun sellega. Ja siis on see teine konservatiisvsem ots. Aga sellist vahepealset ala ei ole, et saaksid neid asju kombineerida – nĂ€iteks ostad “koledad“ tossud ja paned sinna juurde ĂŒlikonnapĂŒksid vĂ”i midagi lahedat. Naistel ma nĂ€en seda ja neil on see olemas. Seda kultiveeritakse rohkem – on ajakirjad, blogid ja nad ka ise on avatumad.

Vahel olen oma klientidele saatnud linke, kust nad saavad inspiratsiooni vaadata. VĂ€ga lihtne koht on Net-A-Porter, kust saab kĂ”iki asju. Ja meestele on tegelikult olemas Mr Porter – see on vĂ€ga hĂ€sti kureeritud leht, mis suunab sind hĂ€sti, pakub seda stiili, mida sa nĂ€ed nĂ€iteks kĂ”ige viimases Bond’i filmis. Ta on lahe, ta ei ole liiga noortekas – ta on disain. Mood on ka disain.

KĂ”ige parem koht, kus nĂ€ha seda “moodi” on avalikud ruumid. Kui nĂ€iteks Kadriorus astud nurga peal sisse ĂŒhte kohvikusse ja vaatad kogu seda sisekujundust. See on niisugune natukene kipakas, puumaja seinad on vĂ€lja tĂ”mmatud ja justkui oleks jube artisan. Samal ajal ka moderne. See kĂ”ik kokku ei anna sulle sellist ĂŒhtset tunnetust ja seesama iseloomustab vĂ€ga praegu Eestis meestemoodi. Siis sa lĂ€hed teise restoran ja vaatad, et seal on kĂŒll kĂ”ik lihtsalt tehtud, aga elemendid on paigas. Nii nagu on interjööris “hea disain” on ka moes “hea disain.”

Millised on sinu inspiratsiooniallikad?

VĂ€ga heaks inspiratsiooniallikaks on tegelikult filmid. Kolada mööda neidsamu vintage poode, kus mĂŒĂŒakse vanu tooteid, sest seal on tegelikult vĂ€ga Ă€gedad asjad. Tehnoloogiliselt see, kuidas ikka vanasti riideid tehti ja kui ilusad nad seest ja vĂ€ljast on. On pĂ€ris palju nutikaid ja lahedaid lĂ”ikeid.

Ja siis loomulikult reisimine. Ma kÀisin LÔuna-Aafrikas ja see skene, mis seal praegu on, see on elujÔuline ja vÀga lahe. Nad miksivad oma Aafrika kultuuri ja samas on hÀsti tugev Euroopa mÔju. Ja selline sulam kokku on hÀsti Àge. Selles mÔttes on reisimine kindlasti kasulik.

Viimasel ajal on mind reisides naerma ajanud, et selliste Telliskivi tĂŒĂŒpi asjade ajastu on möödas. PĂ”himĂ”tteliselt sa leiad igast suuremast linnast ĂŒhe Telliskivi – Lissabonist, Berliinist, Helsingist. Ja need kĂ”ik nĂ€evad ĂŒhesugused vĂ€lja ja pakuvad ĂŒhesugust toitu ka – selline lihtne burger. On mingisugused vanad tööstushooned, millel on kiviseinad vĂ€rvitud valgeks. Tundub, et nende trend on aga vaibumas. See on lihtsalt naljaks, et kui alguses oli jube Ă€ge, siis ĂŒhel hetkel saab sellest globaalne fenomen ja enam ei ole huvitav ka.

Need huvitavad kohal on tĂ€na kuskil mujal. Eks ikka on vaja kooskĂ€imiskohti ja sellised boss’imad uusarendused on hoopis Ă€gedamad, nagu meil on Rotermann. Nii arhitektuuriliselt kui selle poolest, mis sinna on ehitatud. On tekkinud uued hub’id ja see mitmekesisus, mis sinna on tekkinud on hoopis Ă€gedam. VĂ”i nĂ€iteks Noblessner, aga ta on kohati liiga boss. Suvel kĂ€ib Ă”udne enese nĂ€itamine. Aga eks ka Telliskivis kĂ€idi ennast nĂ€itamas.

Mida teha kui inspiratsiooni ei ole?

Lugeda. Raamatuid lugeda vÔi filme vaadata.

Mis on ĂŒks kĂ”ige olulisem asi, mida oled viimase aasta jooksul Ă”ppinud?

(MĂ”ttepaus) Ma ei tea, ma arvan, et vĂ”ibolla seda – ĂŒhel hetkel, kui ma olin agentuuris, tegin filmiasju ja kogu aeg miskit toimus. KĂ”rvaltvaatajale tundus hĂ€sti tore kĂ”ik, sest nii palju asju, mida teha ja pĂ”nev elu.

Aga tegelikult olen Ă”ppinud, et rapsida ei ole mĂ”tet. Tuleb vĂ”tta enda jaoks aega ja Ă”ppida uusi asju. Sul vĂ”ib olla rohkem vahendeid, aga sa ei saa aru, kuidas sa sinna ĂŒhte kohta Ă€ra kaod. SeepĂ€rast ma ei taha ka teha iga hooaeg uusi kollektsioone. Ma olen pigem mugav – nagu kass.

Ma ei taha mĂ”elda, et peaksin tegema aastas kaks-kolm kollektsiooni ja oleksin kogu aeg rattas. Ja kogu aeg valutama pead, mida teha nende asjadega, mis ĂŒle jÀÀvad. See on paratamatu ja see on ka kĂ”ige suurem risk rĂ”ivaid tootes. Tore on disainida ja toota, aga siis mĂ”tled, et sealt peaks tulema ka elamise raha. Pigem mĂ”tle kaks korda, mida sa toodad.

Millele sulle meeldib oma aega pĂŒhendada?

Mulle on vĂ€ga meeldinud parkale arendusi teha, aga mu leib on tĂ€na teater ja film. Parkade arendusega on ka nii, et tore on seda teha aga ma vaatan, kuhu ma sellega ĂŒldse lĂ”puks jĂ”uan. Pole ĂŒldse vĂ”imatu, et ĂŒhel hetkel tĂ”stan kĂ€ed ĂŒles ja see ei viinudki kuhugi. Mul ei ole omaette eesmĂ€rk, et ma pean hoidma ja tegema brĂ€ndi.

Fotod: Iris Kivisalu