Ettevõtja või disainer?
Kriss tunnistab, et väga suur aeg läheb tõesti administratiivsete tegevuste peale. Lisaks ettevõtluspool – mida üldse teha, mida sotsiaalmeedias teha, mis on müügitegevused, mida toota. Ja siis lõpuks on ka disainiosa. „See kõik liigub tsüklis – sa ei pea kogu aeg disainima ja sa ei pea kogu aeg mõtlema nagu ettevõtja. Äge ongi see, et sa saad neid erinevaid mütse omavahel vahetada.“ Pigem on Kriss õppinud ennast ümber seadistama vastavalt, mida on vaja sel hetkel teha. Kuigi alati tahaks, et uut kollektsiooni alustades ja disainimise perioodil oleks palju vaba aega, siis ta on aru saanud, et see on võimatu. Peab õppima teistmoodi loov olema.
Enamuse ajast elab Kriss Londonis ja seal teeb kodust tööd. „Peamiselt olen olnud terve see aeg oma suure toa laua taga ja sealt arvutiga tööd teinud. See on minu planeerimise keskkond. Ma saan nii vaikselt teed juua, muusikat kuulata ja läpakas tööd teha.“
Disainimise perioodi veedab ta meelsasti Eestist, olles laos kangaste ja tootmise vahel ning ammutades samaaegselt inspiratsiooni. „Ma olen aru saanud, et mul on vaja aega, et enda seljas proovida, kuidas asjad näiteks istuvad. Tavaliselt on hästi palju ideid peas ja niikaua kui neid reaalselt selga proovida ei saa, siis ei tea, kas need toimivad või ei.“
Kõik ideed kritseldab ta jooksvalt märkmikusse üles. Inspiratsiooni ammutab Kriss tänaval inimesi liikumas vaadates, lennukiga sõites, reisides. „Kui vahepeal oli pandeemia, olid ka Londoni tänavad tühjad ja inimesi üldse ei liikunud. Siis tekkis küll tunne, et kust ma seda inspiratsiooni nüüd võtan.“
„Kui inspiratsiooni üldse ei ole, tuleb lihtsalt paus võtta ja mitte mõelda selle peale. Kui ei tule, siis ei tule.“ Kriss tunnistab, et vahel mingite toodetega lihtsalt jookseb kokku. Vaatad ja ei saa aru, mis täpselt ei meeldi. Teised tooted tekitavad jällegi kohe alguses vau efekti. „Kui esimese hooga ei leia head lahendust, siis paned tooted kõrvale ja ootad kuni leiad selle miski. Meid ei mõjuta see, et midagi läheks moest ära.“
Üks toode, mille üle on Kriss ise väga õnnelik, on vahvlikangast kimono. „Mul oli ettekujutus, et tahan kasutada just vahvlikangast, aga seda kuidagi cool’iks teha. Makett oli valmis, aga siis jäi asi toppama. Siinkohal pean andma natuke krediiti Johanna Odenile, kes soovitas varrukad teha viltu, mitte sirgelt. Siis oligi disain olemas. Tõesti kukkus lõpuks ägedalt välja ja on teistmoodi kui mõned teised tooted. Kannan seda ise kogu aeg ja ka klientidele meeldib.“ Aegade algusest on klientide suur lemmik ka Kriss Sooniku trippidega kõrge kaeluse ja pikkade varrukatega topp. „Olen ka ise selle üle väga uhke ja megafänn. Need kaks toodet on need, mis on tõsiselt hinge läinud.“
Disainimise poole pealt näeb Kriss, et kollektsioonis on tooteid, mida ta peab enda kireprojektideks. „Teen neid, sest tahan ise kanda. Kui oled ise asja see ja sellel on suur kirg taga, siis kandub see ka kliendini.“ Samas on kollektsioonides tooteid, mida ta ise ei kannaks, aga kliendid on just neid küsinud. „Need on siis disainitud, aga Kriss Soonikule omapärane kiiks on juures.“ Seda tasakaalu soovib ta ka edaspidi hoida.