Kriss Soonik: Katsetades mänguliselt erinevaid stiile

Kriss Soonik: Katsetades mänguliselt erinevaid stiile

05.01.2023

Kriss Sooniku bränd sai alguse 2009. aastal. Teda on konkurentidest eristanud see, et segatud on pesu ready-to-wear’iga. „Üritasime seda kuidagi mõnusamaks ja pehmemaks teha, aga samal ajal hoida ikkagi väikest seksikust juures.“ Täna moodustavad ready-to-wear tooted suure osa Kriss Sooniku kaubavalikust – klient saab valida pesu, ready-to-wear ja loungewear’i vahel.

Brändi loomise teekond

Kriss Sooniku brändi loomise teekond sai alguse keskkoolis, kui klassiõde kutsus teda moekonkursi Supernoova abiliseks. „Selle hetkeni ei olnud mul õrna aimugi, et mulle võiks moes miskit meeldida.“ Kriss Soonik käis Tallinna Inglise Kolledžis, mis oli pigem suunatud reaalainetele. „Kõik katsetused, mis mul kunstikoolis olid, olid suhteliselt läbi kukkunud – ma ei osanud joonistada, paberist asju voltida – üldiselt täiesti saamatu selles vallas.“

„Kui ma aga sinna (Supernoova võistlusele – toim.) läksin ja show’sid vaatasin, sain aru – neil on mind siia vaja.“ Järgmisel aastal otsustas Kriss juba ise konkursil katsetada. „Mulle meeldis kogu aeg iseenda riietega eksperimenteerida ja seda püüdsin oma kollektsioonis näidata.“ Lõpuks pääseti finaali, aga kohta ei saadud. Küll aga jäädi inimestele silma ja meelde. Sellest ajendatuna sai loodud veel naisteriideid ja kollektsioone, millega tol ajal populaarsetel omaalgatuslikel moeshow’del osaleda.

„Ühel hetkel ma sain aru, et ma pean ennast tõsiselt kätte võtma ja mõtlema, millises suunas täpselt liikuda soovin.“ Eesti moes oli sel hetkel populaarne teha õhtukleite. „Kõik, kes olid juba ees, tegid luksuslikku moodi ja seal ma ei näinud enda jaoks võimalust.“ Ootamatult näitas suuna ette üks Hispaania reis. „Ma vaatasin ringi ja mõtlesin, et nii äge kui julged kõik on. Kuidas bikiine vahetati pesu vastu nii, et teist nägu ei tehtagi.“ Siis tuligi arusaam, et pesu ju ei tee keegi. Sealt edasi saigi 2009. aastal alguse Kriss Sooniku bränd.

Pesu ja ready-to-wear

Kriss Sooniku brändi on konkurentidest eristanud see, et segatud on pesu ready-to-wear’iga. „Üritasime seda kuidagi mõnusamaks ja pehmemaks teha, aga samal ajal hoida ikkagi väikest seksikust juures.“ Täna moodustavad ready-to-wear tooted suure osa kaubavalikust – klient saab valida pesu, ready-to-wear ja loungewear’i vahel. „Tooted vastavalt sellele, kuidas hooajal tunne on.“

Pesu kõrvale teiste toodete loomisele andis osaliselt tõuke pandeemia. „Algselt mul ei olnud klienti, kellele muid tooteid näidata.“ Butiigid, kellega Kriss enne pandeemiat suuresti töötas olid huvitatud pigem pesust ja heal juhul sai neile pakkuda body’sid. „Kui neile hommikumantleid näitasin, siis nende vastu pigem huvi ei näidatud.“ Pandeemia ajal pani ligi 80% butiikidest ennast täiesti kinni ja kes kinni ei pannud, siis lihtsalt ei tellinud enam, sest kõigil oli raske.

Kui butiigid enam ei tegutsenud, suundus klient nende enda kodulehele, kus neile jäid silma ka hommikumantlid. „Sellel suunal konkurentsi ei olnud. Algselt butiigid ei tahtnud ja siis ma enam ei kuulanud neid. Minu põikpäisus õnneks võitis ja sai loodud kollektsioonid selles suunas.“

„Me saime aru, et meie kliendid tahavad asja, mida ka teistele näidata.“ Pesu on tavapäraselt intiimsem, kuid need, kes Kriss Sooniku brändi üles leiavad, usuvad et ka see peab äge olema. Paljud pesukliendid soovivad siiski näidata riideid väljaspoole. „Kui sa juba midagi ostad, siis võiks seda näidata.“

Brändi loomisega seotud väljakutsed

„Keeruliseks teeb pesubrändi loomise see, et klientuur on suhteliselt limiteeritud. Hinnaklassilt oleme pigem kallimad. Ma tean niipalju naisi, kes kannavad stiilseid rõivaid, aga ikka mõtlevad, et ah ma panen alla mõne sustainable kiirmoebrändi pesu ja vahet ei ole.“ Siinkohal näeb Kriss olulisust teha kogu aeg kliendile koolitustööd, aga vahel sellest ei piisa.

Samuti on oluline sobivuse ja istuvuse küsimus. „Niipalju erinevaid kehatüüpe ja seetõttu on internetis keeruline müüa. Muidugi oleks lihtsam kui klient saaks proovida.“ Samas on näha, et kui klient leiab õige stiili ja suuruse, siis jäädakse lojaalseks.

Pesubrändi tegema motiveerib Krissi äge võimalus möllata suunaga, millega paljud ei mölla. „On vaja katsetada ja otsida detaile, kuidas tooteid ägedamaks teha ja see osa mulle hullult meeldib.“

Disainimine ja inspiratsioon

„Disainerid on ikka natuke imelikud inimesed – ikka tulevad perioodid, kui ei taha seda enam üldse teha ja üldse ei meeldi. Ka minul on neid hetki.“ Samas näeb Kriss, et möödub näiteks pool aastat ja uue kollektsiooniga tuleb jälle tuhin peale. „Kui sul on oma bränd, siis sa võid tegelikult teha, mida tahad.“

Muidugi tunnistab Kriss, et ka klienti peab kuulama, aga vahel klient ei tea, mida täpselt tahab. Siis peabki neile pakkuma midagi uut. „See on katsetuse asi – sul on alati, kuhu tagasi ja kuhu edasi minna. Ikka öeldakse, et fokusseeri ühele asjale ja ära mine siia-sinna. Mina olen aga valinud teise tee – et endal igav ei hakkaks.“ Samas kinnitab ta, et pesu jääb alati osaks nende kollektsioonidest, sest väga suur osa kliente ostab just seda.

13 aastaga võib väita, et Krissil on välja kujunenud oma käekiri. „Mõtlen, et teen midagi täiesti uut, aga lõpuks lähevad mõtted ikka ühes suunas. Siis püüad ennast sellest välja raputada.“ Kui Kriss oma brändiga alustas, oli mood palju minimalistlikum ja konservatiivsem. Nüüd teevad juba kõik brändid kõike. Ei ole enam tugevalt seda, et keegi keskenduks ainult kottidele või üleriietele. „Kõik üritavad maksimumi võtta. Kõik on hästi kirev ja tagasihoidlikkus ei ole voorus.“ Siis peabki otsima oma kohta selles muutuvas maailmas ja hoidma silma peal trendidel. „Ei ole võimalik istuda klapid peas ja mitte lasta ümbritseval end mõjutada.“ Kuid ta tunnistab, et see on kohati ka väga väsitav.

„On valida, kas keskendud ühele asjale ja oled rahul sellega või teed rohkem ja katsetad. Mina olen kindlasti see katsetaja.“ Kriss usub, et pigem teha vähem asju korraga, aga katsetada rohkem stiile ja teha põnevamalt. Seejärel vaadata, mis läheb ja mis ei lähe.

Ettevõtja või disainer?

Kriss tunnistab, et väga suur aeg läheb tõesti administratiivsete tegevuste peale. Lisaks ettevõtluspool – mida üldse teha, mida sotsiaalmeedias teha, mis on müügitegevused, mida toota. Ja siis lõpuks on ka disainiosa. „See kõik liigub tsüklis – sa ei pea kogu aeg disainima ja sa ei pea kogu aeg mõtlema nagu ettevõtja. Äge ongi see, et sa saad neid erinevaid mütse omavahel vahetada.“ Pigem on Kriss õppinud ennast ümber seadistama vastavalt, mida on vaja sel hetkel teha. Kuigi alati tahaks, et uut kollektsiooni alustades ja disainimise perioodil oleks palju vaba aega, siis ta on aru saanud, et see on võimatu. Peab õppima teistmoodi loov olema.

Enamuse ajast elab Kriss Londonis ja seal teeb kodust tööd. „Peamiselt olen olnud terve see aeg oma suure toa laua taga ja sealt arvutiga tööd teinud. See on minu planeerimise keskkond. Ma saan nii vaikselt teed juua, muusikat kuulata ja läpakas tööd teha.“

Disainimise perioodi veedab ta meelsasti Eestist, olles laos kangaste ja tootmise vahel ning ammutades samaaegselt inspiratsiooni. „Ma olen aru saanud, et mul on vaja aega, et enda seljas proovida, kuidas asjad näiteks istuvad. Tavaliselt on hästi palju ideid peas ja niikaua kui neid reaalselt selga proovida ei saa, siis ei tea, kas need toimivad või ei.“

Kõik ideed kritseldab ta jooksvalt märkmikusse üles. Inspiratsiooni ammutab Kriss tänaval inimesi liikumas vaadates, lennukiga sõites, reisides. „Kui vahepeal oli pandeemia, olid ka Londoni tänavad tühjad ja inimesi üldse ei liikunud. Siis tekkis küll tunne, et kust ma seda inspiratsiooni nüüd võtan.“

„Kui inspiratsiooni üldse ei ole, tuleb lihtsalt paus võtta ja mitte mõelda selle peale. Kui ei tule, siis ei tule.“ Kriss tunnistab, et vahel mingite toodetega lihtsalt jookseb kokku. Vaatad ja ei saa aru, mis täpselt ei meeldi. Teised tooted tekitavad jällegi kohe alguses vau efekti. „Kui esimese hooga ei leia head lahendust, siis paned tooted kõrvale ja ootad kuni leiad selle miski. Meid ei mõjuta see, et midagi läheks moest ära.“

Üks toode, mille üle on Kriss ise väga õnnelik, on vahvlikangast kimono. „Mul oli ettekujutus, et tahan kasutada just vahvlikangast, aga seda kuidagi cool’iks teha. Makett oli valmis, aga siis jäi asi toppama. Siinkohal pean andma natuke krediiti Johanna Odenile, kes soovitas varrukad teha viltu, mitte sirgelt. Siis oligi disain olemas. Tõesti kukkus lõpuks ägedalt välja ja on teistmoodi kui mõned teised tooted. Kannan seda ise kogu aeg ja ka klientidele meeldib.“ Aegade algusest on klientide suur lemmik ka Kriss Sooniku trippidega kõrge kaeluse ja pikkade varrukatega topp. „Olen ka ise selle üle väga uhke ja megafänn. Need kaks toodet on need, mis on tõsiselt hinge läinud.“

Disainimise poole pealt näeb Kriss, et kollektsioonis on tooteid, mida ta peab enda kireprojektideks. „Teen neid, sest tahan ise kanda. Kui oled ise asja see ja sellel on suur kirg taga, siis kandub see ka kliendini.“ Samas on kollektsioonides tooteid, mida ta ise ei kannaks, aga kliendid on just neid küsinud. „Need on siis disainitud, aga Kriss Soonikule omapärane kiiks on juures.“ Seda tasakaalu soovib ta ka edaspidi hoida.

Kuhu edasi?

„Kudumite kollektsioon on veel tegemata.“ Pikalt soovis Kriss teha tooteid froteekangast, mis on nüüd saavutatud. Järgmise sammuna näeb ta just kudumitest kollektsiooni. Samas on tihti materjal just see, mis takistab. „Sul võivad olla igasugused ideed, aga kust sa selle toormaterjali saad – eriti pesu puhul. Ma üritangi teha nii, et pesu ja ready-to-wear on samadest kangastest. Tavaliselt on kanga miinimumid nii kõrged, et ainult pesu sellest teha ei saa.“

„Ma olen aru saanud, et mulle hullult meeldivad need kriisid. Kui neid ei ole, siis on kõigil super ja kogu aeg on rohkem vaja. Sa vaatad, et teistel läheb hästi ja siis on endal ka seda vaja, rohkem igal pool kohal olla. Sellel hetkel sa ei anna endale aru, et nii rebid ennast lihtsalt ribadeks. Väikese tiimiga on oluline energia panna sinna, kus seda kõige rohkem vaja on. Aga sa ei julge samal ajal kõikidest võimalustest ära öelda.“

Eristuvus meeldejäävate moeshow’dega

„Algusest peale on olnud moeshow’d meie puhul eristuvad. Ei ole soovinud teha lihtsalt kõndivate modellidega show’d, vaid lisada miskit veel juurde. Õnneks on moemaailm piisavalt edasi liikunud ja alternatiivsemad variandid juba kasutusel.“ 2021. aastal tehti näiteks koostööd Fotografiskaga, kus korraldati Ellen von Unwerthi fotonäituse taustal moeetendus. „Kui sa oled uus tulija, siis kuidas üldse silma paista? Seepärast ongi need erinevad moeetendused olulised – inimestele meeldib näha, et teed päriselt ka asju. See on minu jaoks väga oluline osa brändist. Me ei tee ainult tooteid, vaid selle ümber on kogu bränding ja lugu. Need käivad sellega kaasas, toovad elu sisse ja ma tunnen, et seda on vaja.“

„Kõigile meeldivad uued tulijad – meediale, poodidele. Siis on võimalus klientidele öelda, et uus bränd. Kui sa oled juba aga nii pikalt tegutsenud, siis on enda pildis hoidmine ja ka motivatsiooni hoidmine palju keerulisem. Alguses oled uus ja huvitav, aga mingi hetk tekib arusaam, et ah Kriss teeb seda.“ Kuid selle pika ajaga tekivad lojaalsed kliendid, kes ikka tagasi tulevad ja see on samuti oluline.

Eksport

Ekspordi suunal teeb Kriss Soonik kõige rohkem tegevusi just Jaapani suunal. Seda mõjutas tugevalt pandeemia, mil eksport vahepeal suuresti ära kukkus. Kaks aastat olid kõige raskemad, sest siis kadusid paljud poed ära.

„Jaapani poole üle olin rohkem kurb, kui Euroopa. Eksportimine on muidu tore, aga väikeste butiikidega kaugelt tegelemine on väga keeruline. Eestis on poodidega tore – saad kohale minna, suhelda, küsida vahetut tagasisidet. Välismaiste butiikidega on tellimused väiksed, aga samal ajal nõutakse palju. Ma olin pikalt mõelnud, et pigem tahaksin neist lahti saada ja siis pandeemia tagajärjel see juhtuski.“ Krissi jaoks on see positiivse külje pealt andnud võimaluse värskema pilguga vaadata, kellega ja kuidas koostööd tehakse. „Maailm on nii palju muutunud ja me ka ise brändina oleme palju muutunud. Ma olen alati arvanud, et kahesuunaline vestlus on oluline. Meie teeme tooteid ja nendelt saame kohest vastukaja – kui see tagasiside tuleb alles aasta pärast, siis ei ole sellega enam midagi teha.“

Mida endale ettevõtjana meelde tuletada?

Never say never – ära kunagi ütle, et sa midagi tegema ei hakka. Maailm muutub ja järgmine hetk sa teed seda. Teise mõttena … sul tuleb ette situatsioone, kus sa pead tegema kohati ootamatuid otsuseid ja lahendama keerulisi situatsioone. Sellisel juhul isa kunagi õpetas mulle, et parem õudne lõpp kui lõputu õudus.“

Seda mõtet proovib Kriss ka igapäevaselt oma brändi tehes jälgida. „Ma olen vahel väga-väga kiindunud asjadesse, aga kui mingi asja aeg saab läbi, siis ei ole midagi teha – on vaja edasi liikuda. Kui sa oma brändi teed, siis sa pead muidugi olema kirglikult asja juures, aga kohati pead olema ka väga ratsionaalne. Kui mingi asi ei toimi, siis sa pead selle lihtsalt ära lõpetama.“

Mida sa soovitaksid disainerile, kes on juba 10 aastat tegutsenud?

„Pea vastu. Kõik on okei. Kui sa tunned sisimas, et sa tõesti tahad seda jätkuvalt teha ja see on õige asi, siis pane oma energiat sinna samamoodi, nagu sa seda teinud oled.“

„On palju brände, kellega me koos alustasime ja kes on tänaseks ära lõpetanud. Sellel on erinevad põhjused. Inimesed muutuvad – kui sa hakkad kahekümneviieselt brändi tegema, siis aja jooksul tekivad teised prioriteedid. Lõpuks me teeme seda kõike endale. Disaineritena me teeme seda, et väljendada ennast ja sa teed seda enda kireprojektina. Kui sul see kirg on alles ja seda tuleb täiega, siis sa teed õiget asja. Ja sa võid seda teha kõrge eani. Keegi sind ei peata, kui asi toimib.“

Teisena soovitab Kriss muheledes enda ümber noori inimesi leida. „Alguses ma olin kakskümmend viis – ma olingi noor ja teadsin kõike, mis maailmas toimub. Nüüd olen varsti nelikümmend ja ma ei saa enam nii aru sellest nii-öelda kahekümnendate alguse maailmast. On vaja noort verd enda ümber, kes hoiavad sind kursis, mis maailmas toimub.“ Aga siis tekib küsimus, kuidas seda kõike brändiga siduda. „Üleöö muuta ennast kahekümnendate lemmikuks pole ka mõtet, vaid pigem kasvada koos kliendiga. Ma ise lähen vanemaks ja siis läheb paratamatult mu stiil ka natuke teistsuguseks. Kui originaalsus ära võtta, siis ma ei viitsiks seda teha lihtsalt.“

Olles niikaua juba tegutsenud, on võimalus vaadata tagasi, mida on tehtud. Kohati on võimalus mõnda disaini, värvi või miskit muud natuke muuta ja seejärel pakkuda ka kliendile uuesti neid tooteid. Näiteks järgmist kevad-suvi kollektsiooni planeerib Kriss osaliselt vanadest kangajääkidest.

„Pikka aega ei tahtnud ma neid vaadata, aga nüüd mõtlesin, et teen nendest. Õnneks on see suund ka tänapäeval lubatud ja sa võid vanu kangaid kasutada. Kliendid pigem arvavad, et see on hea kui halb. Ja ma leian, et lõpuks ei ole klientidel vahet kui sul on äge toode, mida saab kanda. Keegi ei vaata, et issand sama kangas, mis viis hooaega tagasi. See on pigem moemaailma tekitatud probleem kui kliendi kandmise küsimus.“

Fotod: Iris Kivisalu